/nginx/o/2011/08/02/694764t1hb07e.jpg)
Küllap olete ikka ja jälle kuulnud kedagi ütlemas, et ei ole tänavu jälle õiget jõulutunnet. Aga mis see jõulutunne siis õigupoolest on? Sellele küsimusele vastuse leidmine aitaks ehk paljudel meeleolu luua.
Repliik: Meil on aega tunda, et elame
/nginx/o/2022/04/19/14493293t1h0a35.jpg)
22. detsember 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas pole jõulutunne mitte rahu? Aeg vaadata pimeduses kristalselt sädelevat teed, mille lõpus ootab sind keegi hea. Hetk, mil lumiseid välju piiritleva tumeda metsaveere tagant tõuseb oranž päike. Teadvustamine, et ettekuulutatud maailmalõppu ei tulnud ja kõik kestab edasi. Kestab veel pikalt sellel pöörleval maakeral, kus meile on antud ringi käia vähem kui sajand.
Nende aastakümnete jooksul võiksime ju tõeliselt tunda. Tunda rõõmu, aga ka kurbust. Tunda jõulurahu. Tunda, et iga eluhetk jookseb just sinust läbi. Võiksime toimida tuntuks saanud eesti laulu sõnade järgi: «Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel. Kui ei ole, siis seda millegi arvelt laename. Meil on aega veel, meil on aega veel, kõigil on aega veel.»
Kui enda jaoks aega võtta, siis võime tunda, et elame kirevat elu, kus igal väiksel asjal on mõte sees. Igapäevaste askelduste keskel ei suuda me sageli sellele tundele keskenduda. Jõulude ootel jookseme ikka mööda kaubanduskeskusi, peas kingituste muretsemise virvarr. Me ei mõtle aga sellele, et tegelikult on kingitus kinkija mõte selle saajast, mõte, mis on jõulude puhul võtnud käegakatsutava kuju.