iDeal kampaania

Lembit Tenno annab endast alati parima

Lembit Tenno oma kunstfotosid tutvustamas

FOTO: Erakogu

Et leida motiive oma kunstfotode tarvis, on Võhma mees Lembit Tenno rännanud oma kaameraga lämbetes džunglites ja krõbekülmadel liustikel ning turninud vulkaanikraatrites.


Aegade jooksul valminud töödest kavatseb ta maikuus välja anda portfoolio, milles leiab koha kuni nelikümmend 8 x 10 tollise plaatkaameraga tehtud laiaformaadilist pilti. «Kui ma suvel suurema näituse teen, saab selle raamatu selgituseks juurde lisada,» lausub ta.



Püüdleb parima kvaliteedi poole


Huvi looduse ja fotograafia vastu pärineb Lembit Tennol algkoolipäevist, mil ta lihtsa kaameraga mustvalgeid pilte tegi. Alles tükk aega hiljem mõistis ta, et heade ja kvaliteetsete fotode saamiseks on tarvis märksa paremat tehnikat.



«Saatuse tahtel ja professionaalidest sõprade selgitustöö tulemusena loobusin üheksakümnendate aastate keskpaiku kinofilmist. Asemele tulid 6 x 7 keskformaat ja 8 x 10 tolline plaatkaamera,» räägib mees.



Kui aga oli juba olemas esmaklassiline tehnika, nõudis see ka väärilisi jäädvustamisobjekte. Nende leidmiseks on Tenno reisinud põnevates paikades Teravmägedest Aafrikani.



«Eesti metsad, maad ja mered said muidugi ka ära proovitud. Lemmikpaikadeks kujunesid aga Roheneemesaared oma puutumatuse ja ürgse iluga ning Norra oma kordumatusega,» nendib ta.



Ajapikku kogunes fotograafil palju slaide. «Korralikke pilte õnnestus teha neist vaid Cibachrome’i materjalile, see oli aga keeruline, aeganõudev ja kallis. Näiteks esimesi sellelaadseid pilte keskformaadi-slaididest käisin tegemas Liverpoolis.»



Tenno lisab, et tehnika arenedes muutusid mõni aasta tagasi kättesaadavaks hea kvaliteediga digiprinterid ning neid teenindavad arvutid ja tarkvara. «Selle protsessi tulemusena valminud taiest hakati läänemaailmas nimetama giclée’ks.»



Hobi on nõudnud head füüsilist vormi


Lembit Tenno on plaatkaameraga pildistanud troopilise džungli 100-protsendilises õhuniiskuses ja 35-kraadises leitsakus. Ta on aga hulkunud ka 35-kraadises pakases mööda Teravmägede liustikke, peale kaamera jääkarude kartuses seljas vintpüss.



«Vulkaanikraatrites olen teinud plaatkaameraga tavalisi monopilte, aga ka keskformaadiaparaatidega stereopilte. Usun, et need on isegi maailma mastaabis unikaalsed,» räägib ta.



Meenutades seda, kuidas ta Roheneemesaartel asuvat Pico de Fogo vulkaani kraatrit jäädvustas, ütleb Tenno, et 1,2-kilomeetrine tõus mööda rusukallet ja laskumine mööda lapille polnud just kergete killast.



«Tollal oli mu füüsiline vorm üsna hea. Vedasin 40-kilose plaatkaamera ja varustuse üksinda mäkke ja pildistasin. Pääsesin elavana alla ka. Kraatrites peab ikka nelivedu peal olema — seespool mööda seinu ronida on päris tõsine tegemine.»



Võluvad lihtsad avatud inimesed


Aafrika lähistel Atlandi ookeanis asuvatel Roheneemesaartel ehk Cabo Verdes elas Lembit Tenno kolm talve.



«Olin seal ametis nõustaja ja elektriinsenerina ning et neil polnud inimest, kes oskaks teha kunstfotot, koostasin linnapea tellimusel albumit. Ronisin kõik seitse suuremat saart läbi ning sain palju stereo- ja plaatkaamerapilte endalegi. Sealsed saared on üsna puutumatud ja geoloogiliselt huvitavad. Seal kasvab ka palju sääraseid taimi, mida kusagilt mujalt maailmast ei leia. Tõin osa neist kaasa ja need elavad mul praegugi kasvuhoones.»



Cabo Verde elanikke meenutab fotograaf sooja sõnaga. «Nendega oli väga kerge lävida. Nad on lihtsad, kuid samas intelligentsed inimesed, kes suhtlevad üksteisega vahetult. Niisugust intriigitsemist, nagu on tavaline lääne ühiskonnas, seal pole.»



Aafrika on muutnud elutunnetust


Oma Aafrika-käikudel on Lembit Tenno kohanud ka pärismaalasi.



«Kui minna kusagile Gaboni džunglisse, leiab sealt inimesi, kel on piltlikult öeldes ümber vaid kolm õlekõrt. Algul vaatavad nad sind sellise näoga, nagu tahaks su ära süüa. Kui nad aga mõistavad, et sina ei tahagi neid ära süüa, uurivad nad, mida on sul neile pakkuda. Taibates, et oled neile kasulik, pakuvad nad sulle lõpuks suguharu pealiku kohtagi. Oled ju neile nagu jumal — valge mees,» jutustab ta.



Mustal Mandril mitu korda käinud, kinnitab Tenno, et seal on ääretult mitmekesine loodus ja tohutult palju põnevat.



«Tunnetasin seal, mida tähendab olla silm silma vastu džungliga. Samuti seda, mida tähendab telgiga džunglis ööbida ning kuulatada näiteks, kuidas keegi telgi taga midagi närib ja matsutab, või tunda, kuidas mingi tegelane sind varbast tirib. See on midagi hoopis muud, kui oled siin harjunud, ja paneb elu üle teisiti mõtlema.»



Tenno võtab oma Aafrika-mõtted kokku üheainsa lausega: «You can leave Africa, but Africa will never leave you» ehk «Sina võid Aafrika jätta, kuid Aafrika ei jäta sind mitte iialgi» ning leiab: «Vist ongi mõneti kergem, kui inimkonna algkodule vähem mõtled. Muidu juhtubki nii nagu kunagi Saharas: lõputu oranž liiv ja lõõskav päike... Sa võid pingutada oma meeli kuidas suudad, kuid midagi muud silmade ette manada on võimatu. Just täpselt nii tugev on see puudutus, millega Aafrika sind enda omaks tunnistab.»



Foto sünnib kõva töö tulemusena


Lembit Tenno tõdeb, et temale on fotode tegemine kunst.



«Peaaegu kõik mu pildid on pikaajalise töö tulemus. Selliseid, mis valmivad kahe-kolme päevaga, on väga vähe,» lausub ta ning meenutab ühte, millel on kujutatud must mägi tumedas ookeanis.



«Mässasin sellega kunagi kuu aega, aga ei saanud soovitud tulemust. Nüüd talvel võtsin asja uuesti käsile ja tegelesin sellega veel poolteist nädalat, enne kui tulemusega rahule jäin.»



See töö on Tennole seni kõige hinnalisem. «Juba pildistamine Norra mägedes oli katsumusterohke,» märgib ta.

Tagasi üles