/nginx/o/2011/07/26/684438t1h6303.jpg)
EELMISEL NELJAPÄEVAL arutati riigikogus rahvaloenduse tulemusi ning tõstatati mõninga vaikuseperioodi järel taas idee anda lastele valimisõigus. Lahendust proovitakse leida Eestit juba pikalt kummitanud probleemile: vananevale ja vähenevale rahvale. See teema on ülitähtis.
Meeldiv oli näha, et pelgalt fakti nentimise asemel on asutud pakkuma lahendusi. Seekord tõmmati torukübarast välja kaks ideed: demograafilist musta auku võiks lappida lastevanematele lisahääli andes või valimisiga langetades.
Anname igale lapsele hääleõiguse, aga senikaua kui nad täisealiseks saavad, realiseerib nende häält lapsevanem. Mida see tähendab? Tõdegem: vananeva rahvastiku üks mure on see, et hääleõiguslik kvoorum kaldub eaka elanikkonna kasuks.
Niisiis on igal inimesel üks hääl, aga sajandi keskpaigaks on iga neljas hääletuskasti juurde astuja traditsioonilises pensionieas. Seega tundub kõigiti loogiline, et poliitilised jõud hakkavad pöörama rohkem tähelepanu sellele suurele valijate rühmale. Et olukorda võrdsustada ning hoida perepoliitika ka tulevikus au sees, saaksid uhked lapsevanemad iga alaealise võsukese eest hääle juurde.
SEE IDEE rajaneb eeldusel, et lapsevanemad vahetavad oma lisahääled kõige peresõbralikuma poliitika vastu. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks nad peaksid teisiti hääletama.
Kui tegemist on kodanikuga, kes eelistab valida lastetoetused ja emapalga, jätkab ta samal liinil. Kui sümpaatia pälvib kandidaat, kes on võtnud südameasjaks ettevõtluskeskkonna või astmelise tulumaksu, siis saab just too sellest perest laste hääled lisaks. Omaette intrigeeriv on küsimus, kas laste eest on pädevam otsustama ema või isa.
Selline oleks olukord pisemate võsukeste puhul. Kuidas likvideerida tüliõun, kui 16-17-aastaste noorte maailmavaade on liberaalne, aga nende vanemad toetavad poliitilise skaala teist äärt? Valimiskabiini pääseb ühekaupa ja valimissedelile saab numbri kirjutada see, kel on passi järgi vanust vähemalt 18 eluaastat. Vähemalt praegu.
Palju asjalikum on valimisea langetamise idee. Muutustega tuleb kaasas käia ning põhiseaduse kohendamisest pole pääsu. Juba on kõvasti täiendatud meie haridusmaastikku: põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on saanud uue kuue. Kõrghariduski on nüüd soovijatele kättesaadavam.
Noortel on praeguses avatud maailmas tohutud võimalused, sest infokanalid on lahti. Juba 16-aastased teevad paljud otsused ise ja ühtlasi vastutavad enda eest. Ka hääleõigus peaks olema tagatud 16. eluaastast.
Enamik noori omandab 16- ja 17-aastaselt ikka veel haridust. Kes mitte, need õpivad elukoolis. Igal juhul on sellises vanuses kodanik 2012. aastal kohanemisvõimeline ning suuteline tegema otsuseid tulevikku silmas pidades.
Võluvitsa selles olukorras pole. Esmajoones tuleks siiski tegelda hoiakute ja mentaliteediga. Perepoliitika au sees hoidmine ja rahva kestmine peavad olema kogu rahva soov ja prioriteet. Sellest tuleb rääkida avalikult ja valju häälega. Kõrgemat riigivõimu teostab endiselt rahvas. Parlament viib meie soove ja otsuseid täide.