Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kiri: Rohkem puhast keelt!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Eva Perlmann-Ganitševa | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Mind hämmastab poliitikute ja haridusametnike plaan vähendada meie gümnaasiumides eesti keele ja kirjanduse tunde. Kas just emakeel pole isamaalisuse peamine alustugi?


Kas tõesti pole otsustajad vaevunud kuulama, millist eesti keelt tänapäeva noored räägivad? Igal vanuse- ja ühiskonnagrupil on oma argoo, mis tikub ametlikku kirjakeelde. Kas me peame sellega leppima?



Ajalehed ja telesaated lausa õpetavad niisugust kõnepruuki, mis kubiseb moonutustest ja parasiitidest. Aina enam kasutatakse avalikkuse ees väljendeid, mis trükimusta ei kannata.



Eaka inimesena peangi mina kõige kurvemaks seda, et ajakirjandus, moodne kirjandus ja audiovisuaalne meedia, mis peaksid inimesi harima, solgivad meie niigi ohustatud keelt.



Mäletan üht kunagist turismireisi Rostocki, kus tegime pärast ametlikku vaatamisväärsustega tutvumist väikese ringkäigu. Jalutasime pisikese seltskonnaga omapäi. Meile astus ligi üks kohalik elanik ja küsis, mis imelist keelt me räägime. «Kas see on itaalia keel?» püüdis ta mõistatada.



See oli ammu, okupatsiooni ja lausvenestamise päevil. Nüüd, kui internetis, televisioonis ja mujal ajakirjanduses on kõnelejate käsutuses sõnavabadus, on see kahjuks võtnud säärased mõõtmed, et kõik eestlased ei pruugigi enam üksteisest aru saada.



Pean tunnistama, et olen interneti keelekasutusega üsna halvasti kursis — olen vaid kuulnud selle mõju tagajärgedest. Kui domineerivad roppused, vägivald ja seksuaalelu üksikasjalikud kirjeldused, pole midagi imestada, et vägivald ja labasus on igapäevaste uudiste põhiteema.



Arvan, et mida labasemaks muutub meie suhtluskeskkond, seda suuremat tähelepanu tuleb koolides pöörata puhta emakeele õpetamisele. Sama kehtib lasteaedade kohta, kust praegu paljud mudilased toovad koju ebatsensuurseid väljendeid ise nende tähendust teadmata.



Mul pole veel olnud õnne lugeda Mari Tarandi raamatut Juhan Viidingust, kuid tean varasemate kogemuste põhjal, et tema sõnavõtud pole nauditavad üksnes sisu, vaid ka puhta stiili tõttu. Just niisuguseid elamusi vajame praegusel ajal.


Tagasi üles