Vaba mõte: See vana hea surm

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Marko Saarm / Sakala

Tegin esmaspäeval ringkäigu Viljandi krematooriumi ehitusplatsil. Seisatasin viivuks kohas, kuhu peagi paigaldatakse Ameerikas valminud kogukas gaasiahi – enam kui 81 000 eurot maksev kõrgtehnoloogiline seade, mille ainus üllas ülesanne on viljandimaalasi tuhaks põletada. Kõhe tunne tekkis. Ja sugugi mitte ainult lõikava detsembrituule tõttu. Mõte tegi oma töö.

«Huvitav, kas kunagi võiks ka minust siin urnitäis tuhka saada,» avastasin end ootamatult juurdlemas ja võdistasin instinktiivselt keha, justkui püüdes veidrat mõttevälgatust niiskele põrandabetoonile raputada.

Hetk hiljem pärisin krematooriumi rajava ettevõtte juhilt Toomas Sumerilt, kust ta loodab nukra loomuga asutusse töötajad leida. «Kas olete ikka kindel, et leidub inimesi, kes tahaksid siin töötada,» küsisin süüdimatult. Alles tagasiteel Sakala toimetusse jõudsin äratundmisele, kui totter selline teemapüstitus oli. No mis see töö siis ikka nii väga ära ei ole!? Surm on ju ometigi elu loomulik osa. Samamoodi nagu leidub inimesi, kes kinnitavad iga päev lehmadele lüpsimasina udara külge või pingutavad palgikoorma kinnitusrihma, on alati ka neid, kes suudavad sisemise tõrketa lahkunu ahjuuksest sisse lükata ja sütikut tähistavale nupule vajutada. Töö on töö, lihtsalt pea tuleb külm hoida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles