«Huvitav, kas kunagi võiks ka minust siin urnitäis tuhka saada,» avastasin end ootamatult juurdlemas ja võdistasin instinktiivselt keha, justkui püüdes veidrat mõttevälgatust niiskele põrandabetoonile raputada.
Hetk hiljem pärisin krematooriumi rajava ettevõtte juhilt Toomas Sumerilt, kust ta loodab nukra loomuga asutusse töötajad leida. «Kas olete ikka kindel, et leidub inimesi, kes tahaksid siin töötada,» küsisin süüdimatult. Alles tagasiteel Sakala toimetusse jõudsin äratundmisele, kui totter selline teemapüstitus oli. No mis see töö siis ikka nii väga ära ei ole!? Surm on ju ometigi elu loomulik osa. Samamoodi nagu leidub inimesi, kes kinnitavad iga päev lehmadele lüpsimasina udara külge või pingutavad palgikoorma kinnitusrihma, on alati ka neid, kes suudavad sisemise tõrketa lahkunu ahjuuksest sisse lükata ja sütikut tähistavale nupule vajutada. Töö on töö, lihtsalt pea tuleb külm hoida.
