Viljandi maavalitsus ja firma ise leiavad, et olukord on siiski normaalne, sest nende vahel sõlmitud lepingus on punkt, mis lubab Viljandist 20 kilomeetri raadiuses sõitjatele müüa ka seisukohti. Sõitjate seisukoht on paraku see, et oma piletiraha eest väärivad nad paremat.
Paarikümne aastaga toimunud edasiminek on meid harjutanud mugavustega. Kui nõukogude korra alt vabanemisele järgnenud aastatel tuli inimestel sageli sõita puupüsti täis bussis, kus nappis hingamisruumigi, võtsid kõik seda kui paratamatust. Muidugi ei arva «Sakala», et võiksime kannapöörde teha ja täiskäigul algusaegadesse tagasi marssida, küll aga aitab praegune olukord mõista, kui pika tee oleme läbinud.
Tänases lehenumbris nendib Viljandi maavalitsuse esindaja, et aeg, mil viie sõitjaga 50-kohalisi busse käigus peeti, on otsas ega naase enam kunagi. Peaaegu tühja bussi on liinil hoida kulukas. Tõesti, maanurkades on elanikke ja seega ka sõitjaid vähemaks jäänud ning kindlasti mängib oma osa see, et autoomanikke on Eestis rohkem kui kunagi varem.
Samas tuleb meeles pidada, et need viis sõitjat on vaid paberile pandud arv, mille järgi firmad oma tegevusplaane koostavad. Kas tuleb tuttav ette pilt, kus bussi astunud inimene juhile raha pihku poetab ja omamehelikult kohmab, et piletit polegi vaja? Jutt ei käi ühest kindlast firmast või bussist, sellist stseeni võib näha mis tahes maakonnas. On teada, et tasuta lõunaid ei ole. Varem või hiljem peame need kinni maksma oma raha või mugavusega.
