Vana-Võidus hakatakse peagi uut ja vana tegema. Teisisõnu tähendab see, et kui kõik laabub, asub Viljandi ühendatud kutsekeskkool sügisel ehitama õppehoonet, mis ühendatakse sama projekti käigus taastatava mõisaaegse ringlaudaga. Praegu üsna kehvas seisus olev maakividest karjahoone renoveeritakse muinsuskaitsenõudeid järgides. Koos nüüdisaegse õppehoonega peaks see moodustama huvitava ja pilkupüüdva koosluse.
Kooli haldusjuhi Mati Valli sõnul loodetakse ehitus valmis saada aasta jooksul. Seejärel on kavas alustada mõisahoone renoveerimist ja lammutada selle nõukogude ajast pärit juurdeehitis, kus praegu on suur osa klassiruume.
Küsimust, kas uus või vana või ehk mõlemad koos, arutatakse praegu mitmel pool.
Heimtali ringtalli müüride vahele püstitatud Raudna kooli hoone on hea näide, kuidas ajaloolist ja tänapäevast oskuslikult sidudes võib saavutada tulemuse, millest võidavad nii uus kui vana.
Arutletud on sellegi üle, kas kõik vana on üldse hinnaline ja säilitamist väärt. Ehk on mõni rajatis lihtsalt oma aja ära elanud? See on kõneks olnud Tallinnas Sakala keskuse lammutamise ja linnahalli, ajaloolist stiili ja muinsuskaitse nõudeid eiravate ehitustööde ning lähiminevikus püstitatud, ent nüüd pooltühjalt seisvate kultuurikeskuste ja koolide puhul.
Just viimati nimetatud valmistavad majandusraskustes omavalitsustele suurt peavalu, sest ühest küljest on kolosse pidada kulukas, teisalt on kohalik rahvas aidanud neid ehitada ning nendega on seotud inimeste mälestused. Seda, kuidas kunagine koolimaja buldooseriga kokku lükatakse, on alati raske vaadata, olgu ehitis pealegi nii lagunenud, et temast killustiku tegemine tundub igati mõistlik. Ainus viis end sel juhul lohutada on mõelda iidsele tarkusele, et tõeline väärtus ja elujõud peituvad üksnes selles, mida tuli ei hävita ja rooste ei riku.
Hoonest tähtsam on see, mida tehakse tema seinte vahel. Kooli puhul näitavad seda kõige paremini õpilaste teadmised, oskused ja vaimsus ning lõpetajate läbilöögivõime.