Andrus Kivirähk on oma romaanides ikka lasknud fantaasial igasuguste piirideta lennata. Kui kahes viimases romaanis «Rehepapp» ja «Mees, kes oskas ussisõnu» maalis ta värvikate karakterite ja pöörase sündmustiku abil sellise pildi, mis pani rappuma terve rahvuse, siis tema värskeim teos «Maailma otsas» on veel eriliselt ootamatu. Ootamatu selles mõttes, et tegelikult seal nagu ei juhtugi midagi erilist. Ja vähe sellest, seal ei juhtu nagu üldse mitte midagi.
Lehekülg lehekülje haaval rulluvad meie ees pehmelt laiali inimeste elud. Need on inimesed, keda ei kutsuta iial televisiooni probleemsaatesse ega «Tähelaeva» ja kelle uksele ei koputa ükski ajakirjanik. Nende postkasti ei potsata kunagi kutse presidendi vastuvõtule. Nad meenuvad poliitikutele üksnes vahetult enne valimisi. Need inimesed ei asuta idufirmasid ega roni jalgrattaga kriisipiirkonda seiklema. Ühesõnaga nad on täiesti tavalised inimesed, kes on küll igati head, kuid kelle elu ei kujuta endast midagi erilist.