Gert Kiiler: Kust saab kodanikukohus alguse?

Gert Kiiler Foto: Peeter Kümmel / Sakala

LÄHENEVATE Euroopa Parlamendi valimiste valguses on peale avatud ja suletud nimekirjade ning muu kandidaate puudutava olnud juttu ka sellest, missuguseks võib kujuneda valimisaktiivsus.

Eelmisel korral osales europarlamendi valimistel 27 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, nii et need olid ühed madalama aktiivusega valimised üldse. Nüüd peljatakse, et see näitaja võib veelgi madalamaks osutuda.

Madal osalusprotsent pole aga ainult nende valimiste mure. See kummitab ka riigikogu ja omavalitsuste valimisi.

PALJUD PÕHJENDAVAD hääletama minema jätmist tõdemusega: «Ega minu häälest niikuinii midagi muutu.» Levinud põhjendused on ka ajapuudus ning väide, et sellega väljendatakse protesti poliitikute tegemise vastu.

Minu arvates on need enamikus otsitud põhjused, mis varjavad lihtsalt laiskust. Inimesed ei taha tunnistada, et nad ei viitsi valima minna.

Loomulikult pole üheski vabas ühiskonnas võimalik sajaprotsendiline valimisaktiivsus, kuid kindlasti võiks see olla praegusest tunduvalt kõrgem.

Valimisi pole meil keskmiselt võttes rohkem kui kord aastas. Kas siis on raske sel ühel korral kodunt välja minna ja oma kodanikukohust täita? Mõelgem, kui palju te aasta jooksul poes käite! Kas see võtab teil tüki küljest?

Hästi, on tõepoolest võimalik, et see konkreetne päev ei sobi teile. Aga on ju olemas ka eelhääletus ja e-hääletus.

NÜÜD SELLE põhjenduse juurde, nagu ei sõltuks midagi ühest häälest.

Kui vaadata asja vaid ühe inimese seisukohast, siis vahest tõesti pluss-miinus üks hääl ei muuda midagi. On aga ka vastupidiseid näiteid: sotsidel jäi eelmistel kohalikel valimistel Viljandi linnavolikokku pääsemisest puudu just nimelt üks hääl. Hääletamata jätnute kogusummas võib kümme häält sinna-tänna juba märksa tõenäolisemalt otsustav olla. Meenutagem, et kui George W. Bush sai esimest korda ametisse, sõltus valimisvõit mõnesajast häälest.

Siinkohal on paslik meenutada ammu teada-tuntud tõde: kui sa pole valimas käinud, pole sul ka pärast õigust valitute tegusid kritiseerida, sa oled sellest mängust väljas.  Kui sa lähed näiteks klassikokkutulekule, millele söögi- ja joogipoolise muretsemiseks on kõigi käest korjatud teatud summa, mida sina oled keeldunud ühiskassasse maksmast, ei sobi sul ju samuti pärast irisema hakata, mida kõike nüüd kokku on ostetud.

Nagu öeldud, leidub hulk inimesi, kes väidetavalt protesteerivad valimata jätmisega poliitikute ning poliitika kui räpase mängu vastu. Enamasti avaldub see protest aga passiivselt.

Väga mugav on ju protestida nii, et mitte midagi ei pea tegema. Kui selleks tuleks plakat kätte võtta ja Toompeale minna, istuksid nood protestijad üsna tõenäoliselt kodus.

LEIAN, ET on üldse kummaline vaielda selle üle, kas minna hääletama või mitte. Mina olen alates meie riigi taasiseseisvumisest hääletanud kõigil Eestis korraldatud valimistel, sest see on minu kodanikukohus.

See on sama elementaarne nagu enne autoga sõitma minekut turvavöö kinnitada. (Tõsi küll, hulk inimesi on valmis kas või mitu tundi vaidlema ka teemal «Kelle asi on, kas ma panen endale turvavöö peale või mitte?», kuigi see liigutus võtaks aega kõigest mõne sekundi.)

Inimene peaks juba enne valimisealiseks saamist oma kodanikukohust endale teadvustama. Et kodud on erinevad, on selle selgitamine otseselt kooli ühiskonna- või kodanikuõpetuse õpetaja ülesanne. Paraku on just noored valimiste suhtes kõige ükskõiksemad.

Kui noorte puhul võib rääkida eelkõige huvipuudusest — on ju neil väga palju muudki teha —, siis keskealiste ja vanemate põhimõtteliste valimata jätjate (need, kes pole poliitikutega rahul) puhul näen ma hoopis enesekaitserefleksi.

Hääletamata jätmisega distantseeritakse end justkui kõigest sellest, mille valituks osutunud võivad hiljem kokku keerata. Veeretatakse endalt vastutus ja jäädakse kõrvaltvaatajaks. Nii on ju hoopis parem pärast tänitada, et vaadake, mida need kaabakad teevad.

OLEKS MUIDUGI ebaaus kogu vastutus üksikinimese kaela väänata. Väheses valimisaktiivsuses on oma süü ka poliitikutel, kes on meie valimissüsteemi liiga keeruliseks ajanud.

Kinnised nimekirjad, kompensatsioonimandaadid ja kogu muu krempel ei tee inimesel valikut lihtsamaks. Võrdluseks võib võtta kümnevõistluse, mis oma keerulise punktiarvestuse tõttu ei saa kunagi masside lemmikuks, sest nõuab süvenemist.

Valimised peaksid olema sama selged nagu saja meetri jooks. Nii et siin on poliitikuil veel palju ära teha.

TULEN VEEL tagasi nende valimiste juurde, mis on vähem kui kuu aja pärast ukse ees.

Kui riigikogu ja kohalike valimiste puhul saab passiivsuses süüdistada eelkõige valijaid, siis europarlamendi valimiste puhul on samasugused patuoinad parteid ise.

Vaadates praegust valimiskampaaniat, on selgelt näha, et ka neid ei huvita see sisuliselt. Pigem võtavad nad seda kui mainekujunduskampaaniat kohalikeks valimisteks. Reklaamides räägivad nad kõigest muust kui sellest, mida nad

europarlamendis tegema hakkavad ja kuidas nende siinsed seisukohad paistavad europarlamendi fraktsioonide seisukohtade kontekstis.

Nappi sisulist kampaaniat võib muidugi põhjendada inimeste huvipuudusega (miks siis sellele raha kulutada?), ent huvipuuduse üks põhjus on just selgituste puudumine. Surnud ring.

Kõigest hoolimata on valijail praegu aeg peeglisse vaadata ning endalt küsida: kuidas ma saan panna poliitikuid endale põhjalikke selgitusi jagama? Pole midagi teha: nõnda nagu on nõudmine, nii on ka pakkumine.