Oli pühapäev, 10. veebruar. Kondase keskuses oli viimast päeva väljas tekstiilikunstnik Anu Raua vaibanäitus «Eesti asi», et hoopis suurejoonelisemalt ja mahukamalt jõuda Tallinna kunstihoonesse, kus see on külastajatele avatud 24. märtsini. Keskpäeva paiku oli Viljandi näitusel seitse-kaheksa inimest.
Anu Raua loomingus avaldub sügav armastus isamaa ja tema ajaloo vastu. Seda tõdemust süvendavad veelgi vaipu tutvustavad tekstid, mille on kunstnik ise kirjutanud. Minu eriline lemmik, sügavmõtteline ja südamesse minev, on tema vaip «Liivakell».
Kondase keskusest läksin edasi linnaraamatukogu kolmandale korrusele linnagaleriisse, sest «Sakalas» oli teade Valli Lember-Bogatkina näituse sulgemise kohta. Lootsin suurt publikuhuvi — kui meil oli veel kunstisaal Vabaduse platsi ääres ametite majas, jätkus sellistele üritustele alati rahvast. Kohal oli näituse korraldaja Aate-Heli Õun. Kokku oli meid kaheksa.
Valli Lember-Bogatkinaga oli Aate-Heli Õun kokku leppinud telefonikõne. 91-aastane kunstnik oli hiljuti käeluu murdnud ega saanud Viljandisse tulla. Ta tervitas meid telefoni teel ning ütles, et paraneb kenasti ja igatseb Viljandi järele, sest siin on tal alati olnud tore olla. Soovisime kunstnikule head paranemist ja töörohket musta mao aastat. Ta vastas, et ongi juba ühe veemaopildi joonistanud.
Aate-Heli Õun palus kunstnikku mõelda võimalusele teha tänavu Viljandis oma joonistuste näitus ja too lubas seda kaaluda.
Kui kõne lõppes, istusime laua äärde, et mõtteid vahetada. Järsku avanes galerii uks ja saabus Anu Raud koos kahe sõbraga. Nad tulid Valli Lember-Bogatkina töödega Viljandis hüvasti jätma. See oli rõõmus üllatus ning juttu jätkus kauemaks. Kõne alla tuli ka kunsti propageerimine. Mainisin, et ilma oma kunstisaalita sureb viljandlaste kunstihuvi pikkamööda välja.
On kahju, et linnavalitsuse ametnikud ei ole aru saanud sellest, kui palju on Aate-Heli Õun panustanud, et meil midagi siiski toimuks. On ta ju pärast kunstisaali sulgemist korraldanud näitusi linnagaleriis ja Suure-Jaani külalistemajas, organiseerinud Köleri päevi ja ekskursioone. Kunstisõbrad on selle eest tänulikud. Aga kui ei ole oma õiget pesa, on langus kiire tulema.
Eesti Televisiooni «Tähelaeva» saates ütles kirjanik Mihkel Mutt pärast oma romaani «Kooparahvas läheb ajalukku» esitlust Türil, et seni, kuni kunstiinimesi kutsutakse Eestimaa väikestesse paikadesse, pole vaja karta, et kõik eestlased välismaale pagevad.
Kindlasti tuleks Viljandissegi hoopis sagedamini kunstnikke ja kirjanikke külla kutsuda. Kõik, kes neist kohtumistest osa saavad, on tänulikud.
Praegu aga võiks ära käia Ene-Liis Semperi kujundatud suurepärasel Anu Raua vaibanäitusel Tallinnas. Kiirete asjatoimetuste kõrval saab nii väärtusliku väljapaneku jaoks ikka tunnikese näpistada.