Kui suunata selgel talveõhtul Viljandi südalinnast «Sakala» toimetuse neljanda korruse rõdult pilk ida poole, võib silm majakatuste vahelt tabada Tartu külje all, linnulennult 70 kilomeetri kaugusel paikneva Luunja kurgikasvatuse võimsate valgustite kuma.
Läinuks omal ajal teisiti, võiksid praegu umbes samal joonel, ent poole lähemal sirada pesuehtsa tuumaelektrijaama tuled.
Vähe sellest. Kui Nõukogude Liidu energeetikute plaanid oleksid langenud soodsale pinnasele, asuks nüüd kusagil sealsamas Võrtsjärve pervel 60 000 — 70 000 elanikuga venekeelne linn. Veekogu, mis on aegade vältel pakkunud tööd sadadele kaluritele ja silmailu tuhandetele rändajatele, oleks sel juhul teistsuguse, ilmselt palju vaesema ökosüsteemi kese.
Mõistagi ei pandud Võrtsjärve-äärse tuumajaama ehitamise ideed idanema Eestis, vaid Moskvas. Et energeetikat, eriti tuumaenergia tootmist puudutava teabega kursis olevate tegelaste ring hoiti julgeoleku kaalutlustel võimalikult väike, teadsid siin sellest vähesed. Enim informeeritud eestlaste hulka kuulus kindlasti Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudis töötav akadeemik Anto Raukas (pildil), kellelt oodati plaanitava ehitustandri alla jääva maa kohta eksperthinnangut.
Kaks sõsarjaama
Anto Raukase meenutuste järgi nägi üleliiduline energeetika arengukava 1960. aastate algul ette rajada uus hiiglaslik hüdro- ja tuumajaamade võrk. Mõni aasta hiljem otsustati loodepiirkonda korraga püsti panna kaks 4000-megavatise võimsusega tuumajaama. Need olid määratud varustama kiirelt kasvava energiavajadusega linnu — üks Leningradi ja teine Riiat.
Rahvasuus Sosnovõi Bori nime all tuntud Leningradi jaam rajati Eesti piirist 70 kilomeetri kaugusele Läänemere äärde. Sellega läks kõik libedalt: esimene plokk lasti käiku juba 1973. aastal ning järgmised kolm kaheksa aasta jooksul.
Seevastu lätlaste turjale määratud jaama ehitamine takerdus sobiva asukoha otsingutesse. Kõigepealt oli sihikul Põhja-Läti 38,4 ruutkilomeetri suurune Burtnieki järv, kuid see tunnistati liiga väikeseks: sealsest veest ei oleks piisanud jaama jahutamiseks. Veekogu ülespaisutamise mõttele tõmbas kriipsu peale toitlusprogramm, mis tõstis kilbile ümberkaudsed viljakad põllumaad.
Samuti ei saanud jaama rajada Peipsi äärde, sest see oli arvel puhta joogivee reservuaarina, kust taheti hakata tulevikus vett pumpama isegi Tallinna. Niisiis jõuti kaardil näppu libistades loogilise jätkuna suuruselt teise siinse veekogu, Võrtsjärve juurde.
Olgugi et algul räägiti ka Valmast ja Kivilõppest, jõuti töö käigus ruttu arusaamisele, et ainumõeldav paik jääb järve Tartu rajooni poolsele kaldale praeguse limnoloogiajaama lähistele. Üksnes seal olid nii suure objekti jaoks sobivad ehitusgeoloogilised tingimused.
Samuti kallutas kaalukeelt raudtee lähedus. «Tuumajaama ei saa ehitada kohta, kus pole raudteed,» rõhutab Anto Raukas. Möödaminnes mainib ta, et samal põhjusel on naeruväärne Eesti Energia paari aasta tagune mõte teha Eesti enda tuumajaam Suur-Pakri saarele.
Võrtsjärve jaama ehitamise plaanidega ei jõutud 1960. aastate lõpul kuigi kaugele. Juba eos sai selgeks, et kui idee teostub, kerkib järve ja Elva vahele mitmekümnele tuhandele võõrkeelsele elanikule mõeldud linn — umbes samasugune, nagu ehitati Leetu Ignalina jaama teenindamiseks. Venemaal Sosnovõi Boris elab ligi 66 000 inimest, kellest tuumajaamas või sellega seotud objektidel töötab 7000.
Vastuseks küsimusele, kui tõsiseks seda plaani pidada võis, ütleb Anto Raukas, et elus on kõik võimalik. Ta tuletab meelde, et nii siin- kui sealpool raudset eesriiet rajati kümneid keskkonnavaenulikke objekte, mille puhul majanduslik otstarbekus polnud sugugi põhjendatud. «Rumalate otsuste eest pole me kunagi kaitstud. Võtke või Kohtla-Järve poolkoksimägede renoveerimine,» toob akadeemik paralleeli tänapäeva Eestist.
Üle kümne kraadi soojem
Meenutusi jätkates räägib Anto Raukas, et Võrtsjärve väike veemaht ei andnud eriti palju mänguruumi. Kui üldlevinud arusaama järgi põhjustab veekogu napp keskmine sügavus hulga hädasid, siis kõnealusel juhul aitas just see ära hoida ökoloogilise katastroofi. Ehkki järve pindala on imposantne, tervelt 270 ruutkilomeetrit, küünib suurim sügavus kõigest kuue meetrini. Võrtsjärve keskmiseks veemahuks on arvatud 0,75 kuupkilomeetrit: maksimaalne on 1,5 ja minimaalne 0,3.
Isegi kui järve tase oleks kergitatud maksimaalseks, näitasid arvutused, et juba tuhandemegavatise jaama käivitamisel tõusnuks vee temperatuur 10—15 kraadi. See tähendanuks looduse pöördumatut muutumist, rääkimata vääramatust surmaotsusest äsja alanud angerjakasvatusele. Emajõe kaudu saanuksid oma obaduse ka Tartu ümbrus ja Peipsi järv.
Kas võib olla, et just tuumajaama plaanide tõttu hakati esimest korda rääkima võimalusest Võrtsjärve paisutada? Raukas seda ei usu. «Kurekülas oli Lenini-nimeline näidissovhoos, mida juhtis sotsialistliku töö kangelane, partei keskkomitee liige ja Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadik Anton Konijärv. Tema viljakate maade üleujutamine olnuks poliitiline skandaal,» arvab ta.
Tõsi, veeseisu kujundamine võeti kõne alla enam-vähem samal ajal, kui arutati tuumajaama rajamist, ent seejuures peeti silmas pigem kalamajanduse huve. Esimestena võtsid teema üles Tallinna Polütehnilise Instituudi teadlased Harald Velner ja Leopold Paal ning mõni aeg hiljem valmis veetaseme reguleerimise projekt, millele anti asukoha järgi nimeks Rannu-Jõesuu hüdrosõlm.
Olgugi et praegu seisab Anto Raukas Eestisse tuumajaama ehitamise pooldajate esirinnas, möönab ta, et Võrtsjärve jaama rajamine olnuks suur viga. «See poleks mõjunud laastavalt üksnes veekogu enda ja selle ümbruse ökosüsteemile, vaid ka Lõuna-Eesti rahvuslikule struktuurile,» sõnab ta kokkuvõtteks.
MEENUTUS
JAAN LEETSAR,
Valma külavanem
Töötasin sel ajal maaparanduse ja veemajanduse komitee peainsenerina. Meilt küsiti hinnangut, kas jaama on võimalik Võrtsjärve äärde teha. Andsime resoluutse eitava vastuse ning soovitasime kolida selle mõttega Peipsi järve Venemaa-poolsele kaldale.
Minu hinnangul poleks jaama saanud siia rajada isegi kõige parema tahtmise juures, sest paisutades saanuks tõsta järve veetaset maksimaalselt 0,7 meetrit ja see oleks andnud juurde 750 miljonit kantmeetrit vett. Seda oli liiga vähe.
Pealegi oleks Võrtsjärve habras ökosüsteem nii võimsa jahutusvajaduse juures igal juhul vastu taevast lennanud.