Viljandi tutvustuses mainitakse, et linna kõige tuntumad märgid on praegu pärimusmuusika festival ja pärimusmuusika ait. Lisaksin neile kultuuriakadeemia. Need on nagu kolm hõbedast paela, mis hoiavad Viljandi silti kindlalt tähelepanu keskmes.
Tõmbetuultes kultuuriakadeemia ehk Mure ei uinu magama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuntud laulumängus on öeldud: kui poleks tal kolm nurka, siis poleks ta mu müts. Viljandi kultuuriakadeemia, pärimusmuusika ait ja folk moodustavad suurepärase kolmnurga. Nende koostöös valmib kosutav vaimutoit, mille pärast kultuurihuvilised inimesed tulevad Eestist ja teistestki maailma paikadest Viljandisse. Alguste algus on kultuuriakadeemias.
Folgi ajal kuulsin enda läheduses muhedat arutelu, mille kokkuvõte mahub ühte lausesse: kultuuriakadeemia, folgi ja aidata oleks Viljandi nagu vanem naine meigi ja eheteta: on küll olemas, aga ei köida tähelepanu.
Kui terviku üks osa saab kannatada, on masinavärgil loks sees. Esimesed ohumärgid on juba tekkinud: kultuuriakadeemia tulevik ei paista just roosiline. Räägitakse ja kirjutatakse selle koomale tõmbamisest. Algus on tehtud. Kultuuriakadeemiat on hakatud tasapisi lammutama ja laiali jagama.
Viljandi on tasakaalupunkt
Sel aastal kultuuriakadeemia juubeldas: kultuurikooli tekkimisest täitus 60 aastat, millest 20 on õppeasutus tegutsenud kõrgkoolina. Viljandisse tuli Eesti eri paikadest palju külalisi. Ülistati õppeasutust ning rõhutati, et kultuuriakadeemia on riigile väga tähtis.
President Toomas Hendrik Ilves ütles juubeliaktusel, et Viljandi on Tartu ja Tallinna vahel Eesti kultuuriloo tasakaalupunkt, mis hoiab meie traditsioonid elus ja viib pärimuse paljude südamesse. «Viljandi kultuuriakadeemia muudab oma kindlal moel Eesti elukeskkonda rikkamaks,» sõnas president.
Selle aasta juulis tulid paraku ärevad teated, et kultuuriakadeemia tiibu tahetakse kärpida, vähendades õppekavu. Sedaaegu kui president tõstis esile Viljandi kultuuriakadeemia tähendust Eesti kultuuriloos, hakkas teadus- ja haridusministeeriumis ning Tartu ülikoolis süvenema hoopistükkis veendumus, et õppeasutus ei tegutse tulemuslikult: siin on hulk kalleid väikeerialasid. Meedias levis uudis, et kultuuriakadeemiat ähvardab kärpekirves.
Uudis tekitas kommentaariumis kirgliku diskussiooni, mis peegeldas kirkalt seda, kuidas eestlased suhtuvad pärimuskultuurisse, ning tõi esile ka murelikuks tegevad hoiakud. Domineeris arvamus, et pastelde ja regilaulu uurijad ning torupilli puhujad ja raamatute silitajad ei vii Eesti majandust õitsengule.
See tõi meelde aja, mil rahvakunstimeistritest koosnevad agitbrigaadid pidid käima saapavabrikutes, farmides ja töökodades inimestele kultuuri manustamas, et nende tööviljakus oleks suurem.
Kahe leeri sõnasõda
Vilkad kommentaatorid nähvasid, et viiskudega märsilohistajate koolitamiseks polevatki vaja riigi raha kulutada: Eestis olevat üllatavalt palju neid tiluliluinimesi, pehmete väärtuste kandjaid.
Teised seevastu arvasid, et rahvusliku märsi lohistamisel on jumet: peale meie ei lohista seda pärimuskultuuri pärandist pungil märssi ju keegi. Kui Eesti tähistab suuri tähtpäevi, vajatakse neid viisu-, kampsuni- ja märsikandjaid alati.
Kolmandad nentisid, et lustipilli puhuda on uhke küll, aga patta pannakse ikkagi kartulit ja kapsast. Tunti muret, kes ostab sussisahistajatele saapad jalga.
Neljandad tõdesid, et kui kultuuriakadeemiat ei oleks, võiks pooled maaraamatukogud ja -rahvamajad kümne aasta pärast maha kanda.
Viiendad ütlesid elutargalt, et rahvuskultuuri tuleb kindlasti hoida, kuid insenerideta ei saa selle hoidjad püstkodagi püsti pandud.
Oli neidki, kelle arvates teeb kultuuriakadeemia Viljandist erilise kultuurilinna — Viljandi ei ole mõeldav akadeemiata ja akadeemia Viljandita. Manitseti, et meil kui väikerahval ei sobi ilkuda rahvuskultuuri hälli ja vaimse kultuuripärandi hoidjate kallal. Soome on edukas tänu väikelinnades asuvate kõrgkoolide võrgule. On mõtlemisainet.
Arvamusi oli seinast seina. Eesliinil olijad põmmutasid boheemlasi sõnumiga: praegu on meil tühjenevad maakohad, kuid elu tekib alati sinna, kus midagi toodetakse. Paraku pole materiaalsete väärtuste tootmine humanitaaralade, pastelde ja regilaulu uurijate spetsialiteet.
Vastasrindel anti eurode kogujatele vastulöök: kultuur paneb sendid särama ja puhub materiaalsetele väärtustele eluvaimu sisse. Oma kultuuri hoidjate ja arendajateta jõutakse elu tagahoovi ja pungil kukrust hakkab levima kopitushaisu.
Alistumise meeleolu
Kultuuriakadeemia ümber on tekkinud kummaline nõiatants. Presidendi arvates mõjutab Viljandi kultuuriakadeemia tugevalt meie kultuurielu olemust ja tulevikku ning kõlab vastu kõikides Eesti nurkades. Kultuuriakadeemia nõunike kogu ja õppeasutuse juht aga pidid raha jagajatele õppeasutuse eksistentsi õigustama — tõestama kannatlikult ja argumenteeritult, et see on Eestile tähtis ja vajalik kool ning Viljandi arengu võtmeküsimus.
Nõunike kogu selle aasta 1. oktoobri otsus viitab paraku alistumismeeleolule: siinne põline eriala raamatukogundus viiakse Tartusse.
Nõunike kogu juulis peetud arutelu kokkuvõte kätkeb küsimust, kas Eesti riigile — tegelikult eesti rahvale — on vaja, et Viljandis oleks kõrgkool, mille lõpetajad on valmis asuma tööle ka väljapoole pealinna. Vastus on peidus Viljandi kultuurikooli aja- ja pärimusloos, milles räägitakse, et Tallinna Kultuurharidusala Kooli neiud abiellusid enne töölesuunamist Tallinna või mõnda teise linna sissekirjutatud meestega, et pääseda maaelu «õudustest».
1960. aastal toodi õppeasutus Viljandisse ja uueks nimeks sai Viljandi Kultuurharidustöö Kool. Mina lõpetasin selle 1975. aastal. Enamik mu kursusekaaslasi oli pärit maalt ja läks lõpetamise järel maale tööle. Olen elu eri perioodidel õppinud ka Tallinnas, aga pean Viljandi aega parimaks.
Mure ei uinu
Palju räägitakse traditsioonide hoidmisest. Kultuuriakadeemias ja selle eellastes on aastaid õpetatud kultuurikorraldust (endise nimega klubitöö) ja raamatukogundust. Viljandi on olnud üle poole sajandi Eesti maapiirkondade kultuuritöös erilise tähendusega. Just siit saadi maale kultuuritöötajaid.
Kunagine Viljandi kultuurharidustöö kool oli väike õppeasutus, väiksem kui praegune kultuuriakadeemia. Siis ei kõneldud kallitest väikeerialadest ja ebaefektiivselt töötavast kultuuriõppeasutusest.
Nüüd küll. Nüüd räägitakse mõne õppekava koomale tõmbamisest või Tartusse viimisest. Aga kus on tagatis, et seda ei juhtu tulevikus teiste erialadega. Esialgu antakse vist armu muusikutele, rahvusliku käsitöö meistritele, tantsijatele, näitlejatele ja võib-olla veel mõne eriala tudengitele. Kui kauaks?
Olen märganud kultuuriakadeemia eri osakondade tudengite mõnusat koostööd ja head sünergiat. Koos tegutsedes täiendavad nad üksteist ja õpivad üksteiselt. See on võimalik väikese linna väikeses kõrgkoolis. Siin on viljakaks koostööks sobiv keskkond. Nii oli ka palju aastaid tagasi. Õppeasutuse lõpetanud on mitmekülgsete oskustega.
Pidukõnedes kuulutatakse, et kultuur aitab hingata ja elada, kultuuriakadeemia hapnikuvarusid aga tasapisi kärbitakse. Tartu ja Tallinna vahel olek lõhub tasakaalu. Suured pigistavad väikesel kõri koomale, kuigi riigimehed ütlevad, et raamatute kaitsjaid, viiskude ja kampsuniga ning märsi ja torupilliga mehi peab hoidma, sest nemad viivad pärimuse ka Eestimaa äärealadele.
Kas see peegeldub ka tegudes? Eestimaa enda kultuuri koolil on murelik aeg. Juhan Liivgi kurtis: «Minu mure / ei ta sure / ei ta uinu magama.»