Kalev Saarva kasvas traktoristist muusikaõpetajaks

191 sentimeetri pikkune ja 122-kilone Kalev Saarva on olnud suur lapsest saadik. Kui mullu peeti pärimusmuusika aidas Kalevipoja vastuvõttu, oli ta Kalevipoja rollis.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 29. septembri «Sakala» paberväljaandes

«Ma ei pea ennast eriti targaks ega erudeerituks. Olen kogu aeg olnud lihtne muusik,» lausub Kalev Saarva sissejuhatuseks.

2002. aastast Viljandi huvikoolis kitarriringi juhendanud mees räägib, et kui õpetab üheksat õpilast, siis ei ole klassis üks tark ja üheksa lolli, vaid kümme lolli. Kõik alles õpivad: õpilased seda, mida neile õpetatakse, ja tema seda, kuidas teadmisi edastada. «Nii mõnegi hea mõtte ja mänguvõtte olen omandanud hakkajalt õpilaselt,» ütleb ta.

Valla andekaim muusik

Olustvere kunstnik Tõnu Kukk usub, et absoluutse kuulmisega Kalev Saarva, kes suudab kord kuuldud pala kohe järele mängida, on üks valla andekamaid muusikamehi.

«Kalevi puhul peab paika kirjanik Mati Undi väide, et eakatel vanematel sünnivad andekad lapsed: poisi sündides oli tema ema ligi 40-aastane ja isa üle 50. Kalev valdab nii klahv- kui keelpille ning mäletab veidi veel ka saksofoni ja muusikakoolis õpitud erialapilli klarnetit.

Lokkispäise inglisoenguga pontsaka põnni sünnikodu oli Viiratsi vallas Vasara külas, kus esimesed kokkumängud tehti isa mandoliinil ja pisikesel akordionil,» kirjutab Tõnu Kukk selle aasta alguse vallalehes Kalev Saarva 50 aasta juubelile pühendatud artiklis.

Kalevi isa käis läbi Vene vangilaagrist. Ta oli külapillimees, kes mängis akordioni, klaverit, kitarri ja mandoliini ning ka laulis pisut. «Sõbrad, kellega isa vangilaagris orkestrit oli teinud, käisid tal mõnikord külas. Üks mängis väga hästi akordioni ja teine saksofoni. Seda oli lahe vaadata,» meenutab Kalev, kuidas ta väikse põnnina muusikapisiku sai.

«Rongisõit» akordionil

Kalev Saarva oli nelja-aastane, kui isa talle akordionil «Rongisõidu» selgeks õpetas. Endast suurema pilli kohal küürutades suutis poiss loo perele kahe käega kenasti ette kanda. Kümneaastasena saatis ta juba klaveril isa esitatud mandoliinisoolosid.

Kui Kalevil oli täiskasvanuna vaja võõrasse bändi «kehaks» minna ehk puuduvat meest asendada, tulid lapsepõlvekogemused kasuks: ta oskas õhust aimata, mis suunas harmoonia liigub. Bändimehed imestasid: Kalev ei tea nende lugusid, aga muudkui mängib, pealegi õigesti.

1976. aastal lõpetas Kalev Saarva klarneti erialal Viljandi lastemuusikakooli. Uno Loobi «Kitarrikooli» telesaate eel ostis kuuendas klassis õppiv poiss 15-rublase kitarri ja hakkas harjutama. Varsti pidi ta hakkama õppima hoopis basskitarri, sest bändis, mille ta koos pinginaabriga asutas, puudus bassimees.

Kahjuks ei olnud basskitarre saada. Ema ja isaga Tartus või Tallinnas käies astus Kalev sisse ka muusikariistade kauplustesse, aga alati vastati seal, et basskitarre ei ole ega tule.

Siis tegi ta endale selle saarepuust ise, aga kahjuks tuli pill väga raske. Järgmise kleepis ta kokku juba vineerist ja jättis pilli seest tühjaks. Kaela saagis Kalev tööõpetuse õpetaja abiga välja kodukopli jalakast, krihvid pani peale enda väljatöötatud valemi abil ja kuulmise järgi. Pill sai mängitav.

Pillimehe ilus elu

Meenutades keskkooliaegset kaasalöömist Viljandi kultuurimaja tantsubändis Orion, ütleb Kalev Saarva, et see oli ilus elu. Kui tavaline kontoritöötaja teenis toona kuus 100 rubla, siis nemad said 30—50 rubla ning vanematelt taskuraha õieti ei vajanud.

«Iga kuu oli koolides ja kultuurimajades viis kuni kaheksa esinemist. Tantsuõhtutel tuli laval olla kaks kuni kaks ja pool tundi, selleks läks tarvis 30—50 lugu,» meenutab ta.

Pärast Köleri-nimelise Viljandi 4. keskkooli (praegu Viljandi kesklinna kool) lõpetamist läks Kalev Olustverre, et õppida põllumeheks. «Tahtnuksin õppida Otsa-koolis, aga olin hea laps ja läksin sinna, kuhu ema ja isa käskisid: põllumeheamet tundus neile prestiižsem,» naerab ta tagantjärele.

Olustvere poistega oli Kalev võistelnud juba telesaates «Turniir» ning kohtunud nendega tantsubändide ülevaatustel ja mujal. Varsti võeti ta kitarribändi Peegel liikmeks.

Poisid olid nii pühendunud, et käisid pärast põllumajandusakadeemiasse õppima asumistki igal nädalavahetusel Tartust Olustveres proovidel ja esinemas. Üks nendest oli sealse teenindus- ja maamajanduskooli praegune direktor Arnold Pastak.

Enne Olustvere kooli oli Kalev Saarva tegutsenud ka Viljandi sidesõlme bändis Kvart. Seal vormistati ta fiktiivselt postiljonina tööle ning hakati ansambli juhendamise eest maksma 50 rubla palka. See oli Olustvere koolipoisile suur raha.

Tasapisi hakkas Kalev käima pillimehena sünnipäevadel ja pulmades, kus tuli mängida üldtuntud rahvalikke lugusid ja vastavalt olukorrale improviseerida.

Nautis traktoristitööd

Lõpetanud agronoomina Olustvere tehnikumi, hakkas Kalev Saarva oma sünnikohas, toonases Gagarini sovhoosis põllundusbrigadiriks. Sealt tuli ta kahe aasta pärast Olustverre samasse ametisse.

See töö talle eriti mokkamööda ei olnud: pidevalt tuli utsitada ja taga ajada viinalembeseid traktoriste. Nii istus ta Vene aja lõpul hoopis ise traktorirooli. Tema käsutusse anti eesttõstukiga Belarus, ühtlasi tegi ta keevitus- ja lukksepatöid ning remontis masinaid.

«Traktoril töötades tundsin, kui hea on ilmas elada. Olin iseenda peremees. Rügasin suure rõõmuga pimedast pimedani,» naerab ta. «Võib-olla purunes just seetõttu minu esimene perekond,» arutleb ta.

Majandi lagunemise järel oli Kalev Olustvere kutsekooli juures oskustööline, 1996. aastast hakkas ta seal juhendama õpilaste muusikaringe. Siis tekkiski mõte asuda õppima Viljandi kultuurikolledžisse levimuusika osakonda kitarri erialale.

Kalev oma 36 eluaastaga oli enamikust kursusekaaslastest poole vanem, ent klappis nendega ometi hästi. Õpiedukus oli hea ning maksti isegi stipendiumi. Lõpueksamitel kandis ta ette omatehtud loo «Hullulehmatõbi». Üldiselt ei armasta Kalev muusikat kirjutada, aga kooli õppekava nägi seda ette. Olav Ehala pani talle kava eest viie.

Viljakas kitarriõpetaja

Kalev Saarva peab kitarriringi õhkkonda väga heaks. Keegi ei käi seal vanemate käsu peale, kedagi pole vaja sundida. Ta ei ole enda meelest hea kitarrist, keda õpilased peaksid kopeerima, kuid näeb ära algajate pillimeeste tüüpilised vead ja oskab anda soovitusi.

Et paljud õpilased on kitarris leidnud hea sõbra ja mängukaaslase, usub õpetaja, et see meetod toimib. Viljandi kõrval annab Kalev kitarriõpet ka Olustveres ja Suure-Jaanis.

Umbes saja õpilasega Olustvere põhikoolis oli mõnel aastal koguni neli kitarribändi, milles mängis kokku 15 õpilast. Näiteks 2005/2006. õppeaastal tegutsesid seal Carburaator, tütarlastebändid Error ja G4 ning IV—VI klassi laste Swingers. Viimane käis koos üle kuue aasta.

Kalev Saarva vedamisel on peetud Viljandi noorte huvikeskuse suviseid kitarrilaagreid, mis lõpevad rokk-kontserdiga. Ta leiab, et noorte hulgas populaarne rokkmuusika vajab senisest rohkem riigi ja omavalitsuste tuge. Kui nii paljudele koolidele on ehitatud kümneid miljoneid maksvaid võimlaid, võiks tema meelest igale koolile muretseda ka paarisaja tuhande krooni eest kitarre, süntesaatoreid, võimendust, trumme ja muud niisugust.

Kuigi Kalev Saarvale meeldib muusikaga tegelda, tunneb ta vahel, et vajab vaheldust. «Varem oli muusika mulle hobi, aga kui see kujunes tööks, mõtlesin kurvalt, et hobi mul enam ei olegi. Siis meenus, et mulle meeldib teha puidust kappe ja keevitada metallist asju, ning meel läks kohe rõõmsamaks. Hobi peab inimesel ikka olema,» kõneleb ta.

Võimaluse korral valmistab Kalev lihtsamat mööblit: tütre Tartu tudengikorterisse tegi näiteks vanast Ungari kõlarist sahvrikapi, aiamaale aga sündis vanast saunaahjust ja propaaniballoonist grillahi. Sõiduauto järelhaagisele meisterdas ta furgooni. Seda saab suvel esinemas käies kasutada ka väikese lavana.

Kalev ütleb praegugi vahel naljatamisi, uhkusenoot hääles, et on traktorist. «Ma ei välista, et ühel päeval, kui muusikast väsin, asun taas traktoristina tööle. Siis saab muusikast jälle hobi,» muheleb ta.

Kõige suuremat rõõmu tunneb Kalev abikaasa Annest. Naine töötab Olustvere koolis matemaatikaõpetajana ning muusikagi põhineb Kalevi arvates suuresti matemaatikal. Nii on kaasasid alati saatnud teineteisemõistmine.

«Annega kohtumine on kõige parem, mis mu elus on juhtunud. See on lausa ime, et ta on suutnud minusugust tegelast nii palju aastaid taluda,» õhkab ta tänulikult.

Tagasi üles