/nginx/o/2009/03/29/155059t1h2b81.jpg)
Viljandis sügisest saadik huvilistele Ernst Idla liikumisõpetuse järgi võimlemistreeninguid korraldanud Katrin Reinup on kindel, et see meetod sobib suurepäraselt ka kooli kehalise kasvatuse tundi.
Idla liikumisõpetus sobib ka kooliellu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paalalinna gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Katrin Reinup, te olete alates oktoobrist juhendanud Ernst Idla meetodi järgi harrastajate võimlemisrühma. Kuidas sel on läinud?
Meil on läinud hästi, igal treeningul on olnud 20—30 naist. Treening leiab aset kord nädalas, kolmapäeviti, Paalalinna gümnaasiumi võimlas ja kestab tund aega.
Meie rühm on orienteeritud täiskasvanud naistele, kel ei ole erilist sportlikku ettevalmistust.
Millest teie treeningud koosnevad?
Seal on nii jooksu-, kõnni-, paaris- kui tantsulisi harjutusi, millest osa teeme muusika saatel. Nii mõnigi naine on tabavalt öelnud, et tal tuleb meelde kooliaja võimlemistund.
Päris palju on meil vahendina tarvitusel võimlemispall, mida aeroobikas või teistes treeningutes tavaliselt ei kasutata. Palliharjutused teevad tunni väga emotsionaalseks. On hea näha, kuidas isegi täiskasvanueas paraneb naiste koordinatsioon.
Kuidas teie ise Ernst Idla liikumisõpetuse juurde jõudsite?
Mina hakkasin Idla liikumisega tegelema neli aastat tagasi, kui võeti eesmärgiks see Rootsist Eestisse tagasi tuua. Ernst Idla oli ju tegelikult Eesti mees, kuid sõja ajal põgenes ta perega Rootsi, kus ta siis oma õpetust edasi arendas.
Idla meetod oli tuntud kogu maailmas, kuid meil ei räägitud sellest nõukogude ajal midagi. Ernst Idla tütred Daisy ja Ingrid Idla võtsid endale aga missiooni tuua see võimlemisliik taas ka Eestisse. Algul käisid nad siin koolitusi tegemas, kuid paar aastat tagasi moodustasime Eesti Idla seltsi, mille juhatuse liikmete hulka minagi sellest talvest kuulun.
Praegu on seltsis 10—15 aktiivset liiget, kellest osa on kunagi Ernst Idla käe all harjutanud veteranid. Kohtume paar korda aastas ja arutame, kuidas edasi tegutseda.
Kas olete kehalise kasvatuse õpetajana seda meetodit ka laste võimlemistundides kasutanud?
See õpetus sobib lasteaeda, kooli kehalise kasvatuse tundi, liikumisrühmadele, tervisevõimlemisse ja mujale. Kooli sobib see minu arvates väga hästi, sest see integreerub teiste spordialadega. Paljud palliga tehtavad harjutused korduvad hiljem korv-, võrk- ja jalgpallimängus.
Idla harjutustel on sarnasusi ka kergejõustikualadega, kas või selles osas, kuidas mingit vahendit heidetakse või visatakse. Lisandub veel koordinatsiooni ja rütmitunde arendamine.
Kehalise kasvatuse uude õppekavva tahetakse sisse tuua kohustuslikud tantsutunnid. Oleme koolis arutanud, et ühest küljest on see tore mõte, teisalt tekitab ka probleeme, sest paljud spordiinimesed on ju tantsuvõõrad.
Idla süsteem ühendab aga muusika järgi liikumist, rütmitaju arendamist, võimlemist ja palli käsitsemist. See sobib lastele tantsumaailmaga tutvumiseks ja ka teiste alade puhul ettevalmistuseks.
Praegu harrastavad Idla võimlemist Viljandis ainult naised ja tüdrukud, kuid kas see sobib ka poistele ja meestele?
Poistele ja meestele on kohe eraldi harjutusvara.
Idla selts kogub annetustega raha, et saaksime rootsikeelseid raamatuid järjest eesti keelde tõlkida. Praegu ongi tõlkimisel ja kokkupanemisel meeste võimlemisest kõnelev raamat.
Videost olen näinud, kuidas mehed teevad neidsamu palliharjutusi korvpalliga. Nende kavas on ka rohkem põrandavõimlemise ja jõuelemente.
Mis veel koolis selle harjutusvara kasuks räägib?
Varem kasutati koolis sageli riistvõimlemise vahendeid, paraku need kuluvad ja uusi muretseda on kallis. Näiteks poomi või eri kõrgusel rööbaspuid ei ole paljudes koolides juba aastaid kasutatud.
Vahendite miinuseks on ka see, et nendel saab korraga tegutseda vähe lapsi. Õpetaja tähelepanu on siis suunatud harjutuse sooritajale ja teised võivad omaette harjutades endale samal ajal viga teha.
Üks Idla süsteemi plusse on, et selle puhul on kõik lapsed korraga tegevuses ja saavad ka päris suure koormuse. Akrobaatikat, mida tehes lapsed ennast tihtipeale vigastavad, selles programmis ei kasutata. Õpetaja ei pea kogu aeg kedagi abistama ega pabistama, et mõne kõrvalseisjaga midagi juhtub.
Kuidas lapsed selle meetodi vastu on võtnud?
Nüüd on nad sellega juba natuke harjunud.
Idla süsteemi juurde kuulub reegel, et võimeldakse paljajalu, ning algul oli lastel raske spordijalatsitest loobuda. Need, kes on juba neli aastat sellistes tundides käinud, teavad seda nõuet.
Tänapäeval on laste jalad kogu aeg tossudes. On aga hädavajalik ka paljajalu liikuda, et arendada neid talla all asuvaid lihaseid, mis pöida liigutavad.
Ega lapsed enamasti oma emotsioonidest õpetajale räägi, ent vahel olen näinud, kuidas üks või teine tüdruk võtab palli kätte ja tuletab meelde, kuidas mõnda harjutust varem teinud oleme. Kui nad niimoodi omapäi harjutavad, on neile midagi selles õpetuses järelikult meeldinud.
Idla võimlemises on ka palju toredaid rühmaharjutusi, mille puhul õpilastel tuleb teha koostööd ja arvestada teistega. See meeldib lastele.
Olete oma teadmisi jaganud ka teistele õpetajatele.
Jah. Jaanuaris korraldasime koostöös Viljandi kultuuriakadeemiaga täienduskoolituse «Ernst Idla liikumissüsteem 3—10-aastastele lastele».
Sellele olid oodatud laste liikumisega tegelevad üldhariduskoolide, lasteaedade ja huviringide õpetajad.
Osavõtjaid oli üle kolmekümne ning tagasiside oli väga hea. Inimesed tunnistasid, et pallid on küll paljudes kohtades olemas, aga tihti ei tulda selle peale, mida lapsed nendega teha võiksid.
Üllatavalt palju pedagooge ei teadnud Idla liikumisest veel midagi ning nad tundsid huvi, kust selle kohta teavet saada. Praegu oleme püüdnud info koondada kultuuriakadeemia internetileheküljele
.