Peeter Konovalov — teatriaristokraat, kes armastab näitlejaid

Peeter Konovalovi üks kirg on söögitegemine. Ta oskab toitu nautida. Oma kokandusannet tõestas ta mõne aasta eest Ugala teatrikohviku üritustel. Foto: Ugala

Artikkel ilmus 22. septembri «Sakala» paberväljaandes

26. septembril tähistas 50 aasta juubelit mees, kelleta pole võimalik Ugala teatrit ette kujutada. Samuti on raske üle hinnata mõju, mida ta on avaldanud kogu eesti teatrile. See mees on Ugala muusikajuht Peeter Konovalov.

Ehkki teatripublik seostab Peeter Konovalovit eelkõige lavastuste muusikakujundusega, on paljudele näitlejatele tähtis just see, kuidas Peeter on nad laulma pannud — ka need, kellele see pole loomupärane oskus.

1987. aastast Ugalas töötav Peeter Konovalov on pälvinud üleriigilise kultuuripreemia «Suur vanker» (1996) ning Viljandi kultuuripreemia (1997) ja teatripreemia (2002). Eesti teatriliit tunnustas teda 2009. aastal parima sõnalavastusele tehtud muusikakujunduse eest aastapreemiaga.

Peeter Konovalov on abielus Ugala grimeerija Ülle Konovaloviga, neil on poeg Johan-Kristjan (21) ja tütar Marta (28) ning tütretütar Elsa (1,5).

«Sakala» palus kolleegidel ja sõpradel sünnipäevalast kirjeldada.

Meelis Rämmeld, näitleja

Peetri juures on võimas see, et ta ei anna alla. Kui ütled talle, et ei oska laulda, naerab ta ning ütleb: vaatame. Tal on anne leida laulu ja näitleja kokkupuutepunkt, kus osatäitja hakkab oma laulu armastama. Sellisel juhul ei ole enam valesti laulmist.

«Tom Sawyeris» õppisime koos Hucki laulu. Tundide kaupa. Lõpuks leidis ta õige nipi, kuidas seda teha. Imestan seniajani.

Hilje Murel, näitleja ja perekonnasõber

Mind on alati liigutanud Peetri võime vaimustuda ja seda julgelt välja näidata. Loomulikult on kõigile näha ka tema nördimus. Hindangi tema puhul kõrgelt seda, et ta peegeldab ausalt minu ja teiste teatritegemist. Ta on dialoogi pidav kolleeg ja sõber, kes armastab inimesi ja teatrit, eriti näitlejaid.

Kõige rohkem armastab ta siiski oma perekonda, seepärast on rõõm olla tema pere sõber. Kui Viljandis käin, astun tihti läbi ka nende poolt ja see soe tunne püsib kaua.

Tean, et ta ei ole teatris muusika pärast: teda lummab ja inspireerib inimene, näitleja. Muusikuna näitlejatega töötades on Peeter väga julgustav — meister suure algustähega.

Kui mul tulevad praeguste kolleegidega jutuks kunagi Ugalas tehtud lavastused, kõlab mu kõrvus alati tema valitud kujundus ning meenuvad tema hellad ja elavad pruunid silmad.

Villu Kangur, tõlkija ja näitleja

Peeter on erakordselt hea inimene, kellega pole vaja teha tühje sõnu. Temaga on mõnus koos olla sõnadetagi. Eriti mažoorselt mõjub tõik, et ta austab iga emakeelset, kas või vägivaldselt vokaali painutatud fraasi — vältevaheldusteni välja.

Seda kogesin tänavu «Suveunistuste» lavastuse prooviperioodil, olles üks selle teksti tõlkija.

Peetril on harukordne anne. Ta ei otsi kompromisse, sest ideaal on tal endal juba eos valmis. Või nagu ta ise ütleb: laulame ju eesti keeles! Lõppkokkuvõttes kõlab see nagu muusika. Kogu muusika!

Ütlen ausalt: palju on neid, kellega tahaksin edaspidigi koos töötada, aga neid, kellega oleks soov vahel niisama ühist õhku hingata, on väga vähe.

Roman Baskin, lavastaja

Peeter on nii nõutud muusikakujundaja eelkõige seetõttu, et ta on inimesena tark, tundlik ja empaatiavõimeline.

Sellist komplekti kohtab harva. Ta ei õpeta näitlejaid laulma, vaid aitab näitlejail jõuda muusikalise eneseväljenduseni.

Temas endas on näitlejat ja seepärast oskab ta end nende rolli panna. Peeter on hea abimees, sellist empaatiavõimet on vähestel. Ta on väga professionaalne ja kogu aeg kohal — tunnetab rütmi ja pulssi.

Tänavu viis meid «Suve­unistuste» lavastusel kokku õnnelik juhus. Nüüd oleme kindlalt kokku leppinud järgmises koostöös.

Piret Rauk, näitleja

Mul on Peetrist keeruline kirjutada: suured ja pidulikud sõnad kõlavad ehk õõnsalt. Ta on minu õpetaja. Muusika ja teater on tal veres. Peeter on teatriaristokraat, kes kannab endas vanu teatrikombeid ja -hoiakuid.

Mul on silme ees pilt, kuidas ta kiirustab mööda Ugala koridori proovisaali poole, süntesaator kaenlas. Tahtsin alati jõuda enne teda lavale (proovisaali): hilinemisel on ju kehv maik.

Peeter on loomuldasa mugav inimene, seda imeteldavamad on tema kannatlikkus ja töökus. Ta on nii muusika kui toidu alal gurmaan ning suudab uut toiduretsepti kirjeldada nii, et selle kõrval kahvatavad kõik kokasaated.

Palju õnne, Peeter! Uute kohtumisteni!

Tiit Jõgi, sõber

Peetriga koos olemine pole kunagi üheülbaline. Alati on inspireeriv teha suvalisest asjast midagi suurt. Ükskord ammu võtsime seltskonnaga väikse napsi kõrval ette ajakirja «Nõukogude Naine» ja laulsime läbi kõik selle artiklid.

Ma pole küll Peetriga matkamas käinud, kuid oleme istunud koos palju öid ja vestelnud filosoofilistel teemadel. Selle koha pealt on ta mind kõvasti täiendanud. Pärast seda kui Tallinna kolisin, pole me kahjuks enam nii tihedalt suhelnud.

Kui Peeter vihastub, näiteks mingite maailma või Eesti asjade peale, jääb ta vait ja tõmbub endasse. Tundub, et ta ei taha ennast selliste asjade peale kulutada. Aga seda olen näinud vaid mõne korra.

Oleg Titov, liikumisjuht ja sõber

Oleme Peetriga kolleegid ja tuttavad olnud juba 17 aastat ning teinud koos palju lavastusi. Ta on andekas muusikakujundaja, kes tunnetab hästi draamamaterjali.  

Ühtlasi on ta võimekas õppejõud. Eestis on ta õpetanud laulma paljud draamanäitlejad.

Talle ei ole esmatähtsad noodid ja nende puhas esitamine. Õige noodini jõutakse kujundliku mõtlemise kaudu. Ta on teinud tööd paljude lavastajatega ning kindlasti on iga lavastaja talle midagi andnud.

Mul on olnud temaga lihtne lavastusi teha. Võib-olla ka seetõttu, et meil on sarnased maitsed, üks veregrupp.

Väljaspool eriala on ta hoolitsev isa, abikaasa, vanaisa ja sõber ning väga hea kokk. Kui ta räägib oma lapselapsega, on silmadest näha, et ta armastab teda väga.

Peeter on avatud ja suur mees, kellel on õrn hing.

Ülle Konovalov, abikaasa ja kolleeg

Oleme Peetriga mõlemad teatriinimesed ning puutume tööl isegi rohkem kokku kui kodus. On üsna loogiline, et nii tulevad ametiasjad koju kaasa: räägime ja arutame siis läbi mõlema teemad.

Olen nende aastate jooksul olnud sunnitud kodus kuulama päris palju tema tööprotsessi kuuluvat ning andma hinnangut. Vahel võtab ta mu märkusi arvesse.

Kui Peeter töötab, on ta sellest väga haaratud ja kohusetundlik. Muidu on ta loomu poolest pigem laisk inimene.

Peetri muusikaline maitse on lai, kuid eriti armastab ta klassikalist muusikat. Tema vaieldamatu lemmik on siiski Pink Floyd. Kui koos kuulame, harib ta ka meid, poetades kõikvõimalikke fakte.

Tal on fenomenaalne mälu: kõik jääb talle väga hästi meelde. Võib-olla tuleneb see tema elukutsest, sest ta on ühtlasi kiire noodilugeja.

Peeter tahab hästi süüa ning oskab seda ka ise teha. Talle meeldib muusikat kuulata ja filme vaadata. Mõnikord teeb ta endale filmiõhtu. Ta eelistab­ väärtteoseid, aga kui midagi muud vaadata pole, lähevad käiku niinimetatud turvafilmid «Harry Potter» ja «Sõrmuste isand».

Peeter võtab meeleldi külalisi vastu ja kostitab neid. Kindlasti on temas palju näitlejat, niisiis ei puudu ka edevus. Ta on väga hea vanaisa ja isa. Üldse armastab ta lapsi ja on hooliv. Ta on mu parim sõber.