Öösel bändiga laval, päeval kontorilaua taga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Elari Ennokile meeldiks, kui ta saaks veeta kogu elu samamoodi kui praegu.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Artikkel ilmus 15. septembri «Sakala» paberväljaandes

Kes Elari Ennokit veidigi tunneb, võib kinnitada, et sel pealtnäha rahulikul noormehel on tohutult palju hobisid. Teda on nähtud linnas rulaga ringi sõitmas, laval pilli mängimas ning uues Sakala keskuses tööd tegemas.

Viimati mainitud asutuses töötab ta noorsootöö projektijuhina. «Sellele, et sinna tööle sain, aitas ilmselt kõvasti kaasa tõik, et olin tegev eelmistes noortekeskustes,» arvas Ennok.

Nimetatud pakkumine tuli talle rõõmusõnumina ning ta naudib keskuses töötamist. «Kollektiiv on lahe,» ütles Ennok rõõmsalt.

Septembris avati Viljandi avatud noortetuba ehk lühidalt öeldes Vant. Seal on projektijuhil mitmekesised ülesanded: hoolitseda noorte eest, leida neile tegevust ja korraldada seda. Tema aitab otsida noorte ideedele rakendust ning ühtlasi tuleb tal projekte kirjutada. Tegemistest puudu ei tule, sest Sakala keskuses läheb abikäsi vaja mujalgi.

«Olen juba leidnud mõne huvitava partneri, kes on nõus Vandiga koostööd tegema: näiteks Ludo lauamänguklubi hakkab meil kord kuus külas käima,» selgitas Ennok õhinal. Ta on veendunud, et tööl läheb järjest põnevamaks.

2005. aastal avaldas «Sakala» tema kohta loo «Elari Ennok otsib ekstreemseid elamusi». Kui seda talle meelde tuletasin, muigas ta ja sõnas: «Ega need otsingud lõppenud ole.»

Hullemaidki asju sai tehtud

Langevarjuhüpet pole noormehel veel õnnestunud sooritada ja see on ikka plaanis. Siiski tõdes ta, et on saanud vanemaks ja targemaks ning eriti hulle trikke enam ei tee. «Rulaga enam katuselt alla ei hüppa,» ütles vestluskaaslane justkui möödaminnes.

Mu imestunud nägu nähes lisas Ennok: «Tollal sai hullemaidki asju tehtud.» Nägu muigel, jätkas ta, et veerandsada saab juba täis ning elu on teinud eelistustesse parandusi.

Seitse aastat tagasi soovis ta näitlejaks saada, kuid nüüd on kultuurikorralduse viimase kursuse tudeng. See valik tuli loomulikult, sest Elari Ennok oli selles valdkonnas tegutsenud juba mitu aastat varem.

Kultuurikorraldajale tundus otsus Viljandisse jääda igati loogiline. «Siin on rahulik, jõuad tegelda kõigega, millega tahad — pealinnas ei jõuaks.»

Toona ütles ta enda kohta, et on maalt tulnud poiss, kes ei karda kedagi ega midagi. Niisugune iseloomustus kehtib tema sõnutsi praegugi: «Ma olen see, kes olen — seda ei muuda miski.»

Noorte volikogu aeg on Ennoki jutu järgi omaette teema. Seal tegutses ta enda sõnul paar-kolm aastat, neist ühe esimehena. Nüüd on olukord veidi muutunud: tänavu teeb ta volikoguga ainult koostööd.

Sporti ja rohkelt muusikat

Elari Ennok on suur spordisõber. Kui sellest juttu tuli, nimetas ta ennekõike korv-, jalg- ja võrkpalli, ent mainis teisigi alasid, sealhulgas lauatennist, mida ta käib sageli sõpradega mängimas. «Oleks Viljandis koht, kus saaks seda korralikult teha, käiks iga päev,» arvas Ennok. Rubiini pargis oleval marmorlaual on tema ütluse järgi tuulega halb mängida.

BMX-trikirattaga noormees enam ei sõida — ainult rulaga.

Elari Ennok on tegev kolmes bändis ning nimetab kõiki võrdlemisi edukaks. On veel projektibände, millega ta iga päev hõivatud ei ole. Nagu meelelahutusega tegelejad ikka, on ka temal olnud suve algusest saadik nädalavahetused kinni.

«Pilli mängides saab end vabalt tunda,» selgitas Ennok oma musitseerimiskirge. Noormehe sõnul pole tal läinud ühegi bändiga halvasti ning mõnega on läinud ehk isegi üllatavalt hästi.

Üks ansambel, Viljandi noortebändide võistluseks loodud The Angus on talle kõige tähtsam. Elari Ennok tõdes, et algkoosseisu neljast liikmest on alles ainult kaks, juurde on tulnud koguni kuus uut liiget. Esiotsa polnud neil kindlat stiili ja ega nad seda praegugi üheselt määratle.

«Mina olin toona juba pikalt olnud reggae- ja ska-huviline,» mainis Ennok suuremaid mõjutusi, millest kasvas välja bändi rõõmus ja mõnus peomuusika, nagu ta seda nimetas.

Tugevatesse Kariibi mõjutustesse seguneb veidi pärimusmuusikat ja üsna palju funky’t. The Anguse saavutuste hulka võib arvata hiljuti väljaantud singli «Armuregebiit».

Seitsmeliikmeline, enamjaolt kultuurikorraldajatest koosnev Hedgehog & Fogmen loodi nagu The Anguski võistluse, sedapuhku «Viljandi bändiliiga» tarbeks. Nimetatud ansambli liikmeid seob peale õpingute soov teha segast Aafrika muusikat, nagu Elari sõnastas. Sellelt kohalikus mastaabis võrdlemisi populaarselt koosseisult võivad fännid tulevikus oodata rohkem noorte endi loomingut.

Luulesõnade loengu Kunznikud

Kolmandaks nimetas Elari Ennok bändi Hajameelsed Kunznikud. Selle algus oli isesugune ning omanäoline on ka selle looming. Eesti luuletaja ja proosakirjanik Kristiina Ehin võib õigusega öelda, et alguse sai kõik temast.

Nimelt andis ta kolmele muusikaarmastajale loengut «Luule ja laulusõnade kirjutamine». Loengu tarbeks bändi teha polnud poistele probleem: nad proovisid mitmesuguseid pille ning lõplikus versioonis musitseerib tavaliselt kitarri mängiv Elari Ennok hoopis mandoliinil. «Ausalt öeldes polnud ma mandoliini enne seda projekti mänginud,» ütles Ennok. Kõnealuse ansambli edu on olnud tema meelest lausa uskumatu.

Kunznikega ongi tal kõige rohkem esinemisi: kui The Angus astub enamasti üles suurematel lavadel, siis akustiline bänd saab mängida peaaegu igal pool.

Kolme koosseisu aegu klappima saada on tema sõnul võimalik, üksnes vahel harva tuleb mõnest esinemisest loobuda.

Eri stiilide segamine mõjub tema meelest värskendavalt, aga seda tuleb teha maitsekalt.

«Kui saaksin samamoodi kui praegu veeta kogu elu, oleks väga hea,» ütles mu vestluskaaslane lõpetuseks. Raha — seda võiks ju küll rohkem olla, arvas noormees, kuid hakkama saavat ka vähemaga.

Tagasi üles