Suusahunt naudib maratone

Läinud kolmapäeval Holstre-Polli tervisekeskuses peetud Heino Bergmani mälestusvõistlustel oli stardis ka Jüri Karelson (number 48). Koos Osvald Mõttuse (49) ja Roolain Laantega (50) kuulub ta klubisse Nürijalad.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Viiratsis elav Jüri Karelson võttis osa esimesest Tartu suusamaratonist 1960. aastal ning on sellel suurvõistlusel rivis olnud seniajani.


«Olen tavaline rahvasportlane, väike tegija. Mis minust ikka kirjutada,» lausub ta tagasihoidlikult.


Samas tunnistab see 72-aastane mees, kes on osalenud ühtekokku 28 Tartu maratonil, et suusapisik istub tal kõvasti sees.



«Mind võluvad suusarajal suurepärane atmosfäär ja asjaolu, et seal kohtab vanu sõpru,» nendib ta ning lisab: «Tavaliselt pole mul küll rajal mahti semudega pikalt lobiseda.»



Üks kord tuleb talle siiski kohe meelde. «See oli siis, kui mul kell ära kadus ja ma kaasvõistlejalt aega küsisin. Selgus, et too oli austraallane, ja sain temaga jutule.»



Ajad on palju muutunud


Järgmist lugu pajatades läheb Jüri Karelsoni nägu naerule.



«Nüüd kasutatakse maratonidel rohkem energiajooke, aga vanasti sai raja ääres kõvasti süüa. Vene valitsuse ajal, kui viinerid oli defitsiit, võttis üks mees seljakoti kaasa ja kühveldas neid kotti veel koju naiselegi viimiseks.»



Suusahunt meenutab, et Tartu maratoni algusaegadel läks rada Tartust Käärikule. «Siis oli õhtuti lõbu laialt: pidasime üheskoos pidu ja käisime saunas ning järgmine päev suusatasime veel ümbruskonnas. Hiljem, kui sõitjaid oli rohkem ja nad Käärikule enam ära ei mahtunud, oli finiš Otepääl ja pidutseti kultuurimajas. Nüüd enam säärast lõbu pole — sõidad sutsu ära, pühid higi maha ja õhtuks oled jälle kodus tagasi.»



Kuigi peod olid Karelsoni sõnul vanasti vägevad, ei mäleta ta, et keegi oleks purju jäänud. «Alkoholi tarvitasid spordimehed minimaalselt.»



Toonast ja praegust elu võrreldes leiab spordimees mõne plussi siiski ka tänapäevast. «Omal ajal polnud rada üldse ette valmistatud ja jälje ajasid sisse esimesed suusatajad. Nüüd on see enamasti aga väga hea.»



Kui väiksemate võistluste puhul määrib Jüri Karelson oma suusad ise, siis Tartu maratoni tarvis laseb ta seda teha meistritel.



Tähtis pole tulemus, vaid sõidumõnu


«Kui suusad on sobivalt määritud, on iga ilmaga hea sõita,» lausub ta. «Ükskord sai Tartu maraton ka tormiga läbi tehtud, ehkki ilmateade ei soovitanud tol päeval isegi toast välja minna. Tuiskas natuke küll, aga polnud hullu. Ja tagantjärele oli ikka väga hea tunne.»



Tänavu sai Karelson Tartu maratonil 2888. koha, jättes selja taha ligi 800 konkurenti. Kohta ta aga oma sõnul oluliseks ei pea.



Samuti pole ta seni suurt rõhku pannud suuskade margile. «On ju üsna ükskõik, mis mul all on. Esimeseks ma niikuinii ei tule ja mõnest olen ikka kiirem.»



Järgmiseks hooajaks lubab mees siiski oma äratrööbatud Visu suusad Fischerite vastu välja vahetada.


Jüri Karelson ütleb, et kui lund on, püüab ta iga päev kas Viljandi lähedal või Holstre-Pollis suusatada. Hea raja korral liugleb ta lumel kahe tunni jooksul paarkümmend kilomeetrit.



Viimasel ajal on kunagi jooksmist harrastanud mees avastanud endale kepikõnni. Sel moel on tal kavas tänavu läbida ka ümber Viljandi järve jooks.

Tagasi üles