Nõiduslik enklaav täis küpsisekarbitaolisi mälestusmärke

Ainult need, kes tunnevad Pariisi hästi, teavad, et üksainus inimene ei suuda iialgi hoomata seda muutuvat, mitme miljoni elanikuga suurlinna. Foto: Gert Kiiler

Briti kultuuriajaloolase Graham Robbi intelligentne ja emotsionaalne, kuid seejuures ajalooliselt korrektne ning tähelepanuväärselt elegantne teos «Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes» on midagi märksa enamat kui tugitoolirändaja abimees või ajalooturisti pagas.

Kui Robb Pariisi jõudis, oli Bastille juba kadunud. Esimesele reisile järgnes teine, teisele kolmas, kolmandale riburadamisi järgmised. Robb õppis kelneritega vaidluse teesklemise riukalikku etiketti ja kaunite tundmatute uljast silmitsemist.

Tudengina luges ta romaane ja ajalookäsitlusi ning proovis klapitada saadud teavet silmanähtavate faktidega. Ta õppis vahet tegema kõigil neil revolutsioonidel. Ta luges läbi Jacques Hillairet’ «Pariisi tänavate ajaloolise leksikoni» 7000 märksõnaartiklit ja uuris kõiki fotosid, kuid Pariisi lahtise taeva all jäi isegi kõige räigemalt valgustatud mälestusmärk ikka mitmekihiliseks labürindiks.

Robbil õnnestus Pariisi tundma õppida piisavalt hästi, taipamaks, et ta ei saa seda iial süvitsi tundma. Kuidas suudakski üksainus inimene hoomata muutuvat, mitme miljoni elanikuga suurlinna?

Argine ja müstiline

Reisi- ja rännuraamatutel on eestlaste lugemislaual üpris tähtis koht. See eelistus sai kindlasti alguse juba sügaval nõukogude perioodil, mil ligi veerand sajandit ilmunud menukas sari «Maailm ja mõnda» oli toimumata jäänud reiside asendamatu aseaine.

Praegu on kõigil vähemasti teoreetiliselt võimalik sõita kuhu tahes. Sõna- ja trükivabadus on meil samuti ning eks see ole paradoksaalsel moel žanri kui sellist devalveerinud.

Meie reisikirjanduse impeeriumi emalaev kipub olema krapsakas, ambitsioonikas ja kaubandusliku välimusega naine, kes on leidnud endale välismaal mehe, kolinud tolle juurde elama ning kogetust ja nähtust lihtsate sõnadega ka teistele teada andnud. Sellest populaarsest, kuid pealiskaudsest žanrist jääb tähelepanuväärselt kvaliteetses tõlkes «Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes» õnneks valgusaastate kaugusele.  

Kõik lood on tõesti sündinud ning ristuvad sageli kord argisel, kord müstilisel moel. Eri ajastud, eri isikud. Visionäärid, arhitektid, diktaatorid. Mitmeti külgneb see teos traditsioonilise ajalooga.

Hämmastav, kuid kuni XVIII sajandi lõpuni ei olnud Pariisist ühtegi täielikku kaarti. Vähesed inimesed söandasid minna oma kvartalist kaugemale. Ja miks nad pidanuksidki minema?

Pariislased tulid juba sellest ajast peale, mil nende linn mahtus ära veel ühele saarele, selle piires üsna edukalt toime. Kõik tarviliku sai korda ajada oma kvartalis. Kaugemate reiside jaoks olid voorimehetroskad.

Voorimeestegi topograafilised teadmised olid pehmelt öelda lünklikud ning lõpliku marsruudi pani pahatihti paika hobuse tuju.

Edme Verniquet oli esimene, kellel tekkis kummaline unistus koostada usaldusväärne Pariisi kaart. Ta alustas seda tohutut tööd oma kulul. Kuningas oli küll projektile õnnistuse andnud, kuid sellega asi piirdus. Valitsus kõhkles. Üks rahvasaadik nõudis, et küsimust arutataks diskussioonikomitees, selgitamaks välja, kas kaardist tõesti mingit kasu oleks.

Esimesed tarbimismärtrid

Teos kubiseb põnevatest ning suhteliselt vähe tuntud ajaloolistest kõrvalepõigetest. XIX sajandi algul näiteks seisid Pariisi ametlikus surmajuhtumite registris esimeste seas alati need, mille oli põhjustanud pähekukkunud lillekast. Pariislaste lillelembus, mis sundis aknalaudadele paigutama eluohtlikke kaste, muutus seepärast ebaseaduslikuks.

1903. aasta augustis jäid 84 reisijat tunnelis põleva rongi tõttu Couronnes’i jaama toppama ning keeldusid kategooriliselt lahkumast, enne kui neile viisteist santiimi tagasi makstakse. Nad lämbusid ja said esimesteks tarbimismärtriteks.

Metroorongidesse olid paigaldatud nutikad seadeldised, et need, keda kaasreisijate lõhn häiris, saaksid torgata pilusse kümme santiimi ja pihustada kangist tõmmates taskurätisse pahvaka magusat mürri- või ilangiparfüümi.

Juttu on ka esimestest Tour de France’i velotuuridest, millest on saanud rahvusliku ühtsuse sümbol. Mõni osaleja istus vahepeal rongi ning sõtkus siis keset ööd kusagilt vaiksest jaamast edasi.

Ja kas teate, millist nime kandis omal ajal tänav, mida praegu tuntakse Marie-Antoinette’i nime all?

Autor näitab seda kummalist linna läbi erinevate pilkude ja mitmest rakursist. Noor Napoleon ja hukutava hulluse harjale tõusev Hitler, ennastsalgav Charles-Axel Guillamot ja kaduvat linna klaasplaadile põletav Charles Marville on ainult mõned selle suurepärase teose tegelased.

Robb jõuab välja lähiminevikku — aega, mil Pariis ei olnud enam nõiduslik enklaav täis küpsisekarbitaolisi mälestusmärke, mida arhitektid ja poliitikud imetleva maailma hüvanguks säilitavad.

Lummav ja kutsuv on see tunne, mida Graham Robb suudab edasi anda, kirjeldamaks imelist loomelinna, kus kõige vaiksemgi tänav on tulvil seiklusi.

RAAMAT
Graham Robb, «Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes»
• Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
• Kujundanud Mari Kaljuste
• 488 lehekülge
• Kirjastus Varrak