Noorelt alustanud rallikrossisõitja Janno Ligur on lati kõrgele seadnud

Ehkki Janno Liguri nimi on autospordisõpradele ammu tuttavaks saanud, tähistab noormees järgmisel kuul alles 16. sünnipäeva. Foto: Aivar Kaljusaar

Artikkel ilmus 18. augusti «Sakala» paberväljaandes

Kui Janno Liguri plaanid täituvad, saab Karksi-Nuia endale Margus Hundi ja Märt Israeli kõrvale veel ühe maailmatasemel sportlase. Noormees on võtnud eesmärgiks tulla vähemalt Euroopa meistriks.

On 18. juuni 2011. Edela-Lätis Priekules käib kohalike autokrossi meistrivõistluste ja Balti autokrossi meistrisarja etapp. Kuni 1600 kuupsentimeetrise mootori töömahuga autode klassis on teiste seas võistlustules nooruke Janno Ligur Eestist Karksi-Nuiast.

Lootustandva võidusõitja olukord pole aga kiita, sest teine eelsõit on tehnilise viperuse tõttu katki jäänud. See tähendab, et finaalsõidule tuleb startida alles seitsmendalt positsioonilt. Üks mis kindel — konkurentsitihedas Läti sarjas ei ole seitsme ringi jooksul rivis ettepoole ronida lihtne. Eriti kui arvestada, et lõunanaabrid on harjunud agressiivselt sõitma ega pelga oponendiga plekki ragistada.

Hetk enne starti. Liguri punane Lada Samara võtab nagu teisedki tuurid üles. Stardituled kustuvad ning autod sööstavad lahtisel pinnasel tühja löövate esirataste saatel paigalt.

Põlenud autoga poodiumile

Stardijärgse vasakkurvi läbib Janno Ligur siserajal. Väljakiirendamine läheb hästi. Paraku tuleb hoogu pisut tagasi lasta, sest kaks külg külje kõrval puselevat Volkswagen Golfi jäävad ette. Järgneb teine, trampliiniga vasakkurv. Ligur võtab taas sisemise trajektoori. See toob edu: mitu eespool asetsevat konkurenti libiseb liialt raja välisserva ning karksinuialane pääseb neist mööda kolmandaks.

Hetkeks tundub, et teisele kurvile vahetult järgnevas paremkurvis õnnestub tal veel ühe koha võrra tõusta, sest lätlasest kaasvõistleja juhitav mürkroheline Lada tõuseb kahele rattale ning näib kohe ümber minevat. Siis prantsatab see tagasi neljale rattale ning Ligur jääb esialgu pronksisele positsioonile.

Lätlase sõidustiil on lahtine — auto sabaosa libiseb kurvides palju. Puhtama sõidujoonega Ligur on selgelt kiirem, kuid mööda ei õnnestu esimeste ringide jooksul siiski pääseda.

Konkurent midagi lihtsalt ära ei anna. Neljandal ringil tekib Janno Liguril võimalus lätlase kõrvale kiirendada, kuid too läheb teda katma ning Ladad põrkavad kokku. Viienda ringi alguses jõuab karksinuialane rivaali autoga kohakuti, kuid järgmises kurvis tekib taas kontakt ning kohavahetus jääb ära.

Kuuendal ringil pääseb Ligur sisekurvis uuesti konkurendi kõrvale ning seekord ta nii järeleandlik pole. Plekk paugub, vähe jääb puudu rajapiirde nügimisest, kuid nooruke krossisõitja pääseb siiski mööda. Jõulise sõidustiiliga lätlane üritab teda järgmises kurvis eest ära lükata, kuid katse ei lähe õnneks. Punane Lada ületab finišijoone teisena ning juhil on põhjust rahulolust kätt vibutada.

«Mulle ongi eredalt meelde jäänud sõidud, kus olen tulnud rasketest olukordadest välja või alustanud finaalsõitu tagantpoolt ja suutnud ennast sõita poodiumile,» ütleb Janno Ligur.

Eelmisel hooajal oli selliseid sõite lausa kaks, teine neist samuti Lätis. Nimelt põles Smiltene võistluse hommikusel treeningul ära suur osa auto mootorijuhtmestikust.
«Seis oli üsna lootusetu,» meenutab ta. «Leidsime aga transpordi, et kodust vajalikud asjad tuua. Esimeseks eelsõiduks oli auto korras ja päeva lõpuks olin kolmas.»

Selles, et Janno Ligur autospordiga tegelema hakkas, pole asjaolusid arvestades midagi imelikku. Tema isa Jaanus Ligur oli nõukogude aja lõpul ja üheksakümnendate algul üks tuntumaid ja kahtlemata ka andekamaid Eesti võidusõitjaid, kes tuli bagikrossis kahekordseks Euroopa meistriks.

Praegu on Jaanus Ligur kõrgelt hinnatud võistlusautode ehitaja. Isa töökoja juures autospordi telgitagust uudistades Jannole võidusõidupisik külge hakkaski.

«Olen väga väiksest peale kõike seda lähedalt näinud,» räägib ta. «Kui olin piisavalt vana, et suuta ise autot roolida, küsis isa, kas tahaksin ka võistelda. Sellest kõik alguse saigi. Minu esimene võistlus oli 29. jaanuaril 2006 superkrossi sarjas. Olin siis üheksa-aastane.»

Peagi näitas noor Ligur, et on isalt pärinud loomupärase kiiruse: kolmandal sõidul tuli omas klassis esimene poodiumikoht — kolmas, järgmisel aga juba võit.

Varajases eas alanud sportlasekarjäär tähendab, et kuigi Janno Liguri nimi on Eesti autospordisõpradele hästi tuttav ning ta on aastaid võistlusnimekirjades figureerinud, tähistab noormees septembris alles 16. sünnipäeva.

Kevadel lõpetas Janno Ligur põhikooli. Ees ootab gümnasistitee ning seejärel plaanide kohaselt ülikool. Noormehe mõtted võimaliku eriala valikul üllatusi ei paku. «Arvan, et lähen õppima midagi mehaanika ja autodega seonduvat,» lausub ta.

Eeldused selle valdkonna tudeerimiseks on igal juhul head, sest ta puutub autospordi tehnilise poolega väga tihedalt kokku. «Olen isa kõrvalt ära õppinud palju töövõtteid.

Oskan teha kõiki lihtsamaid ning ka mõningaid raskemaid töid,» räägib ta. «Mida rohkem ma auto juures olen, seda paremini oskan hinnata selle kõige väärtust.»

Janno Ligur ütleb, et lisaks isale on teda sportlaseteel palju aidanud mehaanik Aivar Puidet. Ka sponsoreid on noormehel rohkem kui üks ning nii neile kui kõigile pöidlahoidjatele on ta väga tänulik.

Soovib saada maailmameistriks

Rallikross, mida Janno Ligur harrastab, on autospordi vorm, kus sõidetakse mees mehe vastu rajal, millel on nii kõva kattega kui lahtise pinnaga lõike. Juhul kui kogu rada on kõva katteta, nimetatakse seal võistlemist rallikrossi asemel autokrossiks. Eraldi on superkrossi nime kandev sari, kus on teatavad reeglid ja piirangud, et võistlustel osalemise kulud võimalikult väiksed hoida. Janno Ligur on aastate jooksul osa võtnud kõigist neist sarjadest.

Rallikross on märksa kontaktsem spordiala kui ringrajavõidusõit ning plekimõlkimine täiesti tavaline asi. Janno Ligurile meeldib rallikross, sest see on vaheldusrikas ning ühendab autospordi eri vormide elemente. Ühtlasi on seda harrastada odavam kui rallisõitu.

«Mulle sobib kross rohkem kui mõni muu ala. See on kuidagi südamelähedane,» selgitab noormees. «Olen proovinud ka ringrada, kuid see nii väga ei meeldinud. Sealt saadud asfaldisõidukogemus on mind aga palju aidanud, sest rallikrossi rajad on enamasti asfaldiga.»

Ligur ei välista, et kunagi võib ta ala vahetada. «Olen piisavalt noor, et tulevikus rallit proovida,» leiab ta.

Mitu aastat on Janno Liguri võistlusautoks olnud Lada Samara. Viimasel ajal on aga palju vaeva nähtud, et saada valmis uus võidusõidumasin Škoda Fabia. See kuulub küll Ladaga samasse klassi, kuid on siiski selge samm edasi.

2010. aastal tuli Janno Ligur Eesti rallikrossi meistrivõistluste noorteklassi võitjaks, eelmisel hooajal näitas ta aga tagatulesid juba täismeeste arvestuses. Kahest meistritiitlist tähtsamaks peab ta aga eelmisel aastal Läti autokrossi meistrisarjas saadud teist kohta, sest lõunanaabrite juures on konkurents tunduvalt tihedam.

Tulevikuplaanidest rääkides mainib Ligur, et juba septembris on plaanis minna Soome ja Euroopa meistrivõistlustel debüüt teha. Kaugematest eesmärkidest kõneldes ei tee ta saladust, et latt on kõrgele seatud.

«Põhiline eesmärk on tulla Euroopa meistriks ning kuna varsti hakatakse rallikrossis pidama maailmameistrivõistlusi, siis tahaksin saada ka maailmameistriks,» ütleb ta.