72-aastane Vello Anso istus reedel Abja-Paluojal oma kodu ees jalgrattale ja sõitis Karksi valda Hirmukülla, kus asub tema ema kodu — sinna on 20 kilomeetrit. Õhtul võttis ta ette tagasitee.
Abja viimane jaamaülem sõidab rattaga igal aastaajal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sudiste kanti oli tal vaja sõita seepärast, et pole enam kedagi, kes emast jäänud väiksel Savimäe talul silma peal hoiaks. Sinna läheb ta nii sageli, kui tarvidust tunneb, ja ikka jalgrattaga, olgu ilm milline tahes. Oma ühetoalisest korterist Abja-Paluojal kahe korrusega puumajas ta Hirmukülla siiski ümber ei asu.
Selles maa ja linna piiril paiknevas elamus hakkas Vello Ansol jooksma viiekümnes aasta. Tillukese korteri sai ta linnalt 1960. aastal, siis, kui ta raudteetehnikumi lõpetanuna Abja-Paluojal jaamakorraldaja ametisse asus.
Jalgratas on tema alatine sõiduvahend, kuigi rongisõit on tal eluaeg prii olnud — kui kolm viimast aastat välja arvata. Ta on ka juba kuus aastat olnud vana Moskvitši ning paari katkise moottorratta omanik — neist ühte ei saa paraku enam parandada, sest ei leidu tarvilikke tagavaraosi.
«Ega ma jalgrattaga kõva sõitu tee: Viljandisse lähen siit kahe tunni ja kolmekümne-neljakümne minutiga,» räägib Anso. «Mul on väga hea soomlaste Helkama firma käikudeta ratas.»
Abja-Paluojalt Viljandisse on tema sõnul 34 kilomeetrit.
Viimasel Viljandi-sõidul, kui ilm oli päris külm, oli ta esimese peatuse teinud Halliste ja teise Sultsi poe ees, et sisse minna ja seal käsi soojendada.
Vello Ansol pole kombeks ilma vaadata: kui on tarvis, siis ta ka läheb, näiteks õele puid lõikama. Abja-Paluojal pole jalgrataste parandajaid ja Viljandis saab Mulgi kapsaste keetmiseks vajaliku lihakilo rohkem kui kümme krooni odavamalt — põhjust aeg-ajalt suuremasse linna sõita ikka tekib.
Ansol on ka käikudega ratas, kuid ta teab oma kogemustest, et lumisel ajal sellega teele minna ei maksa.
Paigatruu
Jaamaülem võinuks oma Abja-Paluoja kodu juba 1973. aastal jätta, kui rongid enam Abjani ei sõitnud ja raudteejaama uks tuli lukku panna. Talle pakuti finantsrevidendi ametit ning ta sai pealinna ühes ametiruumis koha, kus tema kui lihtsate nõudmistega poissmees võis peatuda. Aga kui vähegi võimalik, kindlasti nädalavahetustel, sõitis ta koju Apja.
Et rong enam kodulinna ei toonud, valis ta sihtjaamaks Mõisaküla, kus teda ootas sõber jalgratas. Naaberlinnast koju on kümme kilomeetrit, mis olenevalt aastaajast ja ilmast oli kas lihtne või hirmraske teekond. Paljud oleksid halva ilma korral kojutulekust loobunud, ent tema mitte.
Vello Anso meenutab ainult üht varahommikust Mõisakülla väntamist, mil tee oli kui klaas. «Kukkusin vist küll kümme korda, aga jõudsin rongile õigeks ajaks. Pärast oli terve külg sinine.»
Säärased seigad meest Abja korterit maha jätma ei sundinud.
Pealinna ümbruse raudteejaamades Ülemistel, Muugas ja Maardus finantsasju korraldades mõistis ta õige pea, et nende vahet on kõige parem liigelda jalgrattaga. Polnud enam tarvidust jälgida bussiplaane ega passida peatustes — tal oli käepärast oma odav mersu. Pärast ametiasjade ajamist astus ta alati rongi koos oma jalgrattaga.
Pikka kasvu ja sale Vello Anso näeb välja kümme aastat noorem ja tervise üle ta ei kurda. Ütleb, et ta oleks revidendi ametis ehk praegugi, kuid mitmeks üksuseks jagunenud Eesti raudteel jäi tööd vähemaks ning tema oli 2006. aastal üks neist, kes koondamisteate sai.
Raudteelase elukutset ei valinud Vello Anso juhuslikult: ta astus isa jälgedes. Isa viimane ametitöö oli Olustvere jaamaülem. Seal ta venelaste tulekul arreteeriti ning ema kui rahvavaenlase naine jäi tööta. Sellest muutus ka laste elu: nad pidid minema Nuia kanti vanavanemate hoole alla.
Kui Vello Anso oli Abjas keskkooli lõpetanud, läks ta Tartusse raudteetehnikumi. Kool oli küll venekeelne, kuid seda, kes ametit õppida tahab, keel ei takista — see on õpitav.
Raudteejaam on ajalooks saanud
Vello Anso elab küll üsna raudteejaama ligidal, kuid ta pole seal ammu käinud. Isegi head mälestused ei kisu kunagist jaamaülemat enam sinna. Kutse peale istub ta siiski oma Helkama rattale ja sõidab sulalumes takerdudes kohale.
«Kolm rööpapaari oli,» ütleb ta peaaegu endise perrooni juurest algavat võsastikku ja jäljetut lumevaipa vaadates. Perrooni laseb aimata kõrgem mustendav koht — seal paikneb ka kaalumaja.
Jaamahoone on niisama ilus kui ennegi: väike stiilne kiviehitis toretseva kaarja aknaga, mille taga paiknes ootesaal. Ametiruumidel olid tavalised aknad. Aga ametimehi oli väikses jaamas arvukalt: ülem, neli jaamakorraldajat, kaubalaekur ja pöörmeseadja. Peale reisirongide liikusid kaubarongid, loomigi võeti Abja-Paluojal vastu.
Praegu on endine jaamahoone ühe usulahu kasutada.