Kütkestav kultuuri ajalugu

Teekond tänaste kultuurivõimaluste tarbimiseni on olnud pikk. Näiteks teler oli alles poole sajandi eest lummav maailma avanev aken. Foto: arhiiv

Londoni Queen Mary ülikooli võrdleva ajaloo professori Donald Sassooni veidi vähem kui kümne aasta jooksul valminud «Euroopa kultuuri ajalugu» on väga kaalukas raamat ning mitte ainult oma enam kui tuhande lehekülje paksust köidet silmas pidades.

Selle vaimustava teose põhitelg on Euroopa suurriikide kultuuri tarbimise erakordne avardumine ajaloo seisukohalt suhteliselt tühise paarisaja aasta jooksul.

Õhkõhuke kultuurikiht

Eessõnas tuletab autor meelde, et kahe sajandi eest oli kultuur kättesaadav peamiselt aristokraatiale kui privilegeeritud seltskonnale ning käesoleva sajandi algul olid tavalise kaupluse abitöölise kultuurilised võimalused märksa suuremad kui temal.

Kultuurikiht on tõepoolest ehmatavalt õhuke. Kui tihti me mõtleme sellele, et võime ilma erilise vaevata lubada endale osta raamatuid ja ajalehti ning käia kinos võileivahinna eest vaatamas sadu miljoneid maksma läinud filme?

Raamatu keskmes on kultuur kui äri ja elukutse ning samas suhtevõrgustik oma arengus ja levikus.

Sassoon rõhutab, et kultuuritoodetel on sümboolne väärtus, sest nende abil tekib identiteet, need tagavad prestiiži ja toovad kuulsust, annavad tööd, informeerivad ning pakuvad ühtlasi meelelahutust.

Kultuurisüsteemide vundamendid

Donald Sassooni haare on lai ja käsitlus põhjalik. Põnevas ning paljude vähetuntud faktidega varustatud teoses tehakse juttu möödunud paarisaja aasta kultuurisaaduste loomisest, levitamisest ja tarbimisest.

Teekonda alustatakse kultuuriimpordi koidikuga ning rännatakse läbi ooperiprimadonnade ja hiphopparite taustsüsteemide, peatudes fašistlikul ja kommunistlikul kinol, Nigeeria filmitööstusel, internetipiraatlusel, televisiooni žanride tulval ning tuhande ühel muul valdkonnal.

Sassoon tutvustab vundamente, millele laoti XX sajandi kultuurisüsteemid. Nii näiteks peeti XIX sajandi keskpaigas klaverit keskklassi peres sama asendamatuks kui CD-mängijat tänapäeval. Tollane ajakirjandus kurtis kibestunult, et klaver kui meelelahutusvigur teeb lõpu kodustele vestlustele ja raamatuhuvile.

Sama sajandi popstaarid meie mõistes olid süvamuusikud. XIX sajandi alguse kuulsaimat viiuldajat Niccolò Paganinit saatnud suhtekorralduskampaania annab tänapäeva PR-kontoritele silmad ette. Mis on Michael Jacksoni magamine hapnikutelgis, võrreldes nutika müüdiga, et Paganini kasutab viiulikeeltena oma armukese sooni!

Kontrollimatu proletariaat

Kultuuri levik töölisklassi hulka vallandas kõigest natuke rohkem kui saja aasta eest nähtuse, mida kutsutakse kultuuripaanikaks. Õigustatult kartsid härrad ja prouad, et kultuuri kallale pääsenud rahvahulk võib päästa valla kontrollimatuid protsesse ning teha lõpu alluvussuhetele.

Kergesti mõjutatavat ja intellektuaalselt tagasihoidlikku töölisklassi tuli kultuuri hukutavate mõjude eest kaitsta. Venemaal oli näiteks odavates rahvateatrites keelatud sadu etendusi, mida kallites teatrites sai rahulikult vaadata.

Radikaalsemad kultuuripuritaanid süüdistasid koguni Prantsuse revolutsiooni õõvastavates veretegudes otseselt XVIII sajandi kirjandust.

Kogu haaratava valdkonna mastaapsus võib mõjuda ettevaatlikuks tegevalt, Donald Sassoon on aga ülesande lahendanud ülevaatlikult ja samas filigraanse põhjalikkusega ning kõik see on hõlpsasti jälgitav, hariv ja nauditav ühel ajal.

«Hinnangu sellele, milline kultuur on hea ja missugune halb, peavad andma kõik inimesed,» on Sassoon veendunud. «Kõik, mida ma tean, on see, et maailm ilma kultuurita, olgu see kõrgkultuur või alamat sorti, Tolstoi või Grand Theft Auto, oleks veelgi metsikum kui see, mis meile praegu vastu vaatab.»