Tikkimine ja kudumine olid väikesel Valvel varem selged kui kirjatähed

Valve Alamaa käsitöönäitustel on säravad ja perfektselt tehtud rahvuslike mustritega vaibad, sallid, vestid ja seelikukangad.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Artikkel ilmus 11. augusti «Sakala» paberväljaandes

Tagasihoidliku paneelmaja korteri seinad pole kaetud vaipadega ja voodil ei uhkelda roositekk, kuigi selle perenaine, mõni päev tagasi 80. sünnipäeva pidanud Viljandimaa tuntuim käsitöömeister Valve Alamaa on iga päev kangastelgede taga või tikib mõnele omakootud tekile kauneid mustreid.

«Kella seitsmest hommikul kuni kaheni pärastlõunal mind kodus ei ole: siis käin õe juures kangastelgedel kudumas. Õhtupoolikul võite tulla,» ütles ta, kui jutuajamist kokku leppisime.

«Näituseasjad on kõik valmis, just lõpetasin sallide tikkimise,» räägib ta sissejuhatuseks kõige tähtsamast. Siis algab ekskursioon läbi tubade.

Üks ilusam kui teine

Ühel voodil on terve kuhi rullikeeratud vaipu, üks ilusam kui teine. «Need olen ise telgedel kudunud, peale on tikitud Muhu roosid. Christi Kütt tegi kavandi, tema on akadeemias õppejõud ja suur spets,» osutab perenaine.

«See on tehtud lapselapsele Veevi Pajupuu kavandi järgi,» näitab ta ühte. «Veevi oli kakskümmend aastat «Nõukogude Naise» käsitöötoimetaja ja tema mind tikkimise juurde viiski. Neid vaipu olen teinud viis tükki, pojatütrele kinkisin ühe. Oma õdede ja vendade lastele, kes on lõpetanud kõrgkooli, olen alati kinkinud tikitud teki,» tutvustab meister tööde tausta.

«Siin olen kasutanud Halliste põlle motiive. See on lillepeenar. On küll ilus — need on Christi Küti valitud värvid. See on lindude vaip. Mulle meeldib kägu. See on ronk, see kuldnokk. Ja siin on pääsuke. Pliiatsiga paberile ma joonistada ei oskaks, aga tikkides tuleb pilt välja küll. Terve pühapäevase päeva tegin kägu: harutasin ja jälle tegin,» jutustab ta.

«See vaip on kootud. Peal on osaline tikand: tumehallil ja mustal rahvuslikud motiivid,» kõneleb Valve Alamaa edasi.

«Praegu ei lähe mul töö enam nii kiiresti, varem sai vaip valmis kahe kuuga. Kõige raskem on mustrit esemele kanda, see tuleb peale traageldada läbi paberi, muud moodi pole võimalik. Alles siis saab tikkima hakata,» jätkab ta.

Ise käsitöömeister kavandeid ei tee. «Ma ei oska joonistada, mul peab olema pilt ees. Kümme aastat olen Christi Kütiga kindlasti koostööd teinud. Tema seab värvid paika, mina ei ole värviõpetust saanud. Saan aru, kui värv on vale, aga õiget leida ei oska.»

Viis Valve Alamaa vaipa on Eesti Rahva Muuseumis ning palju on tema käsitööd Viljandi muuseumi kogudes — ka kaks püsiekspositsioonis olevat Tarvastu rahvarõivaste komplekti on otsast lõpuni tema tehtud.

«Kui noorena näitustel käisin, mõtlesin suuri vaipu vaadates: saaks oma elus kas või ühe niisuguse teha,» meenutab Valve Alamaa. «Nüüd olen neid teinud üle kuuekümne ja pooled on üleni tikitud.»

Umbes viis aastat tagasi pakuti meistrile pärltikandis tööd. Seda ette võttes avastas ta, et sõrmed ei tunneta enam imepeent nõela.

«Vanadus tuleb. See oli esimene tundemärk. Teen küll ristpistet, aga nii peente asjadega jään juba jänni,» tõdeb mu vestluskaaslane. «Vaibad on villase lõnga ja jämedamate nõeltega, nendega saan veel hästi hakkama. Nõelal on tikkimise juures suur tähtsus: kui see pole õige, siis korralikku tikandit ei tule.»

Läheme teise tuppa. «Elan, nagu te näete: ei ole siin mingit toredust. Ma ei ole eluaeg uhkust ja hirmsat korda taga ajanud, koristan nii palju, kui just vaja. Mul on ainult kange tahtmine käsitööd teha,» räägib Valve Alamaa. «23 aastat olin muuseumi käsitööringi juhendaja ning Uue-Karistes käisin veel eelmisel aastal naisi õpetamas.»

Valve Alamaalt on käsitöötarkusi saanud üksainus mees. «Anu Raua juures koolitusel õpetasin roositud kinda tegemist. Seal oli üks poiss, ma ei mäletagi, kust riigist,» ütleb ta.

Laual on kuhi salle. «Kingituste konkursil sain nende punaste rahvusliku mustriga sallide eest teise koha. Arvake, kui palju ma neid juba teinud olen. Seitsesada viiskümmend! Põhiliselt müüakse need ära Tallinnas,» kuulen järgmiseks.

«Siin on sõbad ka, need on laiemad. Ja siis veel vestid. Üks on juba muuseumis, minu kootud põhjaga ja tikitud.»

Meister räägib, et on käsitööd teinud pisikesest peale. «Minu ema oli tark naine. Ei mäleta, kui väike ma olin, kui juba oskasin kududa ja heegeldada, kõik tuli iseenesest,» püüab Valve Alamaa meenutada, kuidas kõik algas. «Õed teevad ka käsitööd, aga nad ei ole niisugused hullud nagu mina. Noorem õde sündis, kui olin kaheksane. Suvel pidin last hoidma või karja minema. Võtsin sukavardad karja kaasa ja kudusin nooremale vennale kindad.»

Mälestusi tuleb nagu küllusesarvest. ««Taluperenaises» ilmunud vaibamustritel oli kirjeldus juures ja lõngad numbrite järgi ära toodud — ka see, kui palju ühte või teist kulub. Isa käis Viljandis poes ja tõi lõngad ära. Ema tegi ristpistet ja mina tikkisin ka.

Oskasin ristpistet teha juba siis, kui ei käinud veel kooliski. Koolilapsena oleksin olnud internaadis: kool oli ju seitse kilomeetrit kaugel,» arutleb vestluskaaslane.

Vene ajal ei olnud saada mingeid raamatuid. Juhtus, et käsitöövaimustuses naine kõndis põneva mustriga kampsunit kandval inimesel mõnda aega järel, läks siis koju ja tegi samasuguse.

«Kui hakkasin mõne tuttava pool ilusat asja uurima, siis omanik naeris: seda sa endale ei saa, tahan seda veel kasutada!» muheleb Valve Alamaa.

Eakas naine ei mäleta, et tal oleks olnud nukke. «Praegu mängivad veel kümne- ja kaheteistaastased tüdrukud nukkudega ega teagi, mis on kudumine. Minul on jäänud kas või söök tegemata ja tuba koristamata, kui pooleli on midagi põnevat,» ütleb ta.

«Kaubanduses töötades ostsin riiet ja õmblesin, et väiksele palgale natuke lisa teenida,» meenutab meister. «Olin kolmkümmend seitse aastat vana, kui mu mees suri. Pojad Andres ja Margus olid kolmteist ja üksteist. Tegin öösärke ja põllesid. Mäletan, et õmblesin kord jõulust naistepäevani 157 põlle. Need olid punased, alla panin kirjud mustrid ja kantisin valgega.

Siis tulid moodi pikemad kleidid ja vanadele heegeldati alla äärde pitse. Neid ma tegin sadasid.»

Igast küljest isemoodi

Valve Alamaa vanemad pidasid talu. Nad küüditati ja Valve läks 15-aastaselt tikuvabrikusse tööle, nii et kunstiharidusest või ülikoolist polnud juttugi.

«Meid oli viis last. Nooremad läksid vanematega koos Siberisse, vanem vend võeti tööteenistusse ja oli kaksteist aastat meie jaoks surnud. Alles hiljem selgus, et ta on Austraalias, käisin tal isegi külas. Elus on alati nii, et üks periood on raske, teine kerge. Vahel on elu nii ränk, et ei jõua isegi ohata,» ütleb naine.

Laual on perenaise loominguga fotoalbumid. «Need südamikud on tikitud tsaariaegse siidiga ja kui vaatad, siis ühelt poolt helgivad nad ühtemoodi ja teiselt poolt teistmoodi,» osutab Valve Alamaa uhke paabulinnusulgedega vaiba fotole. «Kõik tegin valmis, ainult südamed olid tegemata. Veevi Pajupuu seisis kõrval ja ütles: nüüd tikid selle ja nüüd selle lõngaga. See vaip on Viljandi muuseumis.»

Erilist rõõmu tunneb Valve Alamaa sõprusest Christi Kütiga. «Mulle on suur au, et saan temaga koostööd teha. Hiljuti tikkisid tema õpilased rahvusliku mustriga tekke ja ta kutsus mind põhilisi võtteid õpetama. Näitasin kõik ära: kuidas hakkad tegema üht, kuidas teist õit ja kuidas lehte. Õpetasin pisteid sedapidi ja teistpidi lehest — kõik need tarkused jätsin Christi Kütile,» jutustab meister.

«Üliõpilaste tööde hindamisel olid need tekid väljas.Vaatasin ja mul jäi hing kinni: kui hästi lapsed olid kõik teinud! Mul on suur õnn noortega koos töötada.»

Kui Christi Kütt tegi kunstiakadeemias magistritööd, oli Valve Alamaa tema ideede teostaja.

Valve Alamaa vaipu ja muid käsitööesemeid on muuseumides ja erakogudes nii Eestis kui välismaal. Eesti rahvakunsti ja käsitöö liit ning rahvakultuuri keskus on pärjanud ta aasta pärandihoidja tiitliga. See on kõrgeim tunnustus, mille käsitöömeister Eestis võib saada.

Valve Alamaa juubelinäitus avatakse täna Viljandi muuseumis.

Tagasi üles