Artikkel ilmus 10. augusti «Sakala» paberväljaandes
Viljandlase Kurmet Jaadla on rändurihing maailma viinud. Selle kuu algul osales ta Ameerika Ühendriikides vabalendamise maailmarekordi sooritamises.
Kolm päeva vaba lendu viis maailmarekordini
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rekordi moodustamiseks hüppas lennukitest välja 138 inimest, kes moodustasid vertikaalselt ehk pea alaspidi langedes lumehelbe kujundi. Rekordikatsed algasid 1. augustil, kuid alles kolmandal päeval jõuti kujundini, mis oli kohtunikega enne kooskõlastatud.
Ettevõtmises osalejad olid jaotatud kuude lennukisse. Rekord sooritati Skydive Chicago nime kandvas hüppetsoonis, mis asub Illinoisi osariigis Chicagost edelas Ottawa linnakese külje all.
Kõik osalejad jõudsid kohtadele kiiresti, mis tähendas, et skeem oli hästi ette valmistatud. Et grupp polnud veel harjunud koos lendama, võis karta, et inimesed langevad eri kiirusega ning see tekitab ahelas pingeid. «Sellist kujundit on üsna raske koos hoida ning varem või hiljem laseb keegi haarde lahti,» selgitas Jaadla.
Oma hapnikuvoolik
Kolmandal päeval hakkasid inimesed väsima. Igale tõusule minnes tuli 40 minutit kitsikust kannatada. Et rekordikatseid tehakse tavapärasest kõrgemal, 5490 meetri kõrgusel, oli igal osalejal hapnikuvoolik, et aju saaks normaalselt funktsioneerida. Kurmet Jaadla sõnul oldi rekordile iga kord väga lähedal, kuid aina jäi täiuslikkusest natukene puudu.
Tol päeval tehti viis ja kokku oli tehtud 15 hüpet. Mitu korda näis, et siht on saavutatud. Kujund oli aga suur ja õhus viibijad ei saanud selles kindlad olla. Selleks tuli vaadata videomaterjali.
Pärast viimast hüpet koguti langevarjurid murule kujundisse, nagu kahel eelmiselgi päeval oli palju kordi tehtud. Osalejad arvasid juba, et peavad jätkama järgmisel päeval.
«Kui aga peakorraldaja Rook Nelson kõik näoga ühte suunda käsutas ja seal seisis äkitselt fotograaf, hakkasime taipama, et olime sellega hakkama saanud,» kirjeldas Jaadla. Järgnes aina kasvav võiduhüüe, mis oli meeliülendav.
Hüpete ajal oli osalejate ainuke siht täita ülesanne võimalikult kiiresti ning sujuvalt. Mida keskendunumalt inimesed tegutsesid, seda paremini tuli hüpe välja. Piisas vaid ühel asjaosalisel vääratada ja kõik luhtus. «Seega maa peal oli kolmandal päeval juba üpris pingeline olukord,» nentis Jaadla. Igaüks pidi sundima end parimat andma, et võiks koju minna rekordiga.
Ainult kutsetega
Eestis langevarjundusega tutvust teinud ning siin oma esimesed kümme hüpet teinud Kurmet Jaadla ütles, et sellise rekordi sooritamisele pääseb ainult kutsega. «Kui korraldajad sind ja su oskusi ei tea, siis kutset ei saa,» selgitas ta.
Tema sai kutse seepärast, et oli 2010. aastal osalenud brittide ning mullu Euroopa rekordi sooritamises. Euroopa rekordi korraldajad soovitasid teda maailmarekordi katsetele kui tuntud tuuletunneli lendajat.
Suurte kujundite moodustamise ajal on korraga õhus palju inimesi ning tähtis on säilitada turvalisus. Asja muudab keeruliseks pea alaspidi asend, mille puhul on kiirus suurem kui kõhuli lennates. Kaotada tasakaal kiirusel 354 kilomeetrit tunnis võib olla ohtlik. Seega nõuab kujundiks ühendumine sellisel kiirusel üsna suuri oskusi.
Rekordis osalejad teevad seda sporti aasta läbi ja neil on mitme tuhande hüppe kogemus. Jaadla arvas, et tema oli kogu seltskonnast kõige väiksema hüpete arvuga — ta on teinud ligi kolmsada hüpet. Ta oli end ette valmistanud tuuletunnelis lennates ning eespool nimetatud rekordeid sooritades.
Jaadla tõdes, et tal on vedanud — ei ole lihtne pääseda kollektiivi, kus on vaja kiiret otsustusvõimet ja emotsioonide taltsutamist. Tavaliselt saavutatakse see rohkete kogemustega. «Hea lennuoskus ei taga veel pääsu suurte kujundite lendamise seltskonda,» selgitas ta. Sellistes olukordades vastutab iga inimene nii iseenda kui kogu meeskonna turvalisuse eest lennukisse astumisest maandumiseni.
Jaadla kiitis rekordhüppe korraldamist ning võrdles seda inseneritööga. Hüppe disain oli tema hinnangul perfektse lähedane. «Kui järjekord ja ajastus oleksid sekundi võrra paigast läinud, oleks tulemuseks olnud avatud puuridega loomaaed,» lausus ta.