Kui maa tahab jalge alt põgeneda

Ilma ja inimesi näinud DJ Harl:Etno nime all tuntud Harlet Orasmaa on õppinud ebakindlal pinnasel tasakaalus püsima. Foto: Priit Raud

Artikkel ilmus 28. juuli «Sakala» paberväljaandes

Harlet Orasmaa rüüpab kanget kohvi ning kohendab musti päikeseprille. Ta on päevitunud ja enesekindel. On ilus hommik, kerge tuul sahistab puulehti. Taevas sõuavad laisalt pilved, rõdupiirdel kükitav varblane puhastab häirimatult tiivasulgi.

Pole ohtu, et maa hakkaks ühtäkki vappuma või nurga tagant tormaks välja vahutav ja mäslev tulvavesi. Harlet on maavärinate ja uputustega küll harjunud — niivõrd, kuivõrd nendega üldse on võimalik harjuda.

Viimased poolteist aastat on ta veetnud lõunapoolkera kaugeimates kohtades Uus-Meremaal ja Austraalias. Kord, kui Harlet Vaikse ookeani kaldal kala püüdis, sosistas tuul talle kõrva, et kodulinn Viljandis näitab etno-DJ-de maastikul hambaid uus jõud, miski, mis nimetab end Folkloobiks. Harlet on tagasi.

Huvitaval kombel on ilmselt just Viljandi mees Harlet Orasmaa kõige kaugemalt peole esinema sõitnud. Mis edasi saab, ta praegu veel ei tea. Võib-olla sõidab tagasi. Võib-olla jääb siia. Tõtt-öelda on mõlemad võimalused head.  

«Nii palju on veel näha,» mõtiskleb ta. «Alles võõrsil saad aru, kui suur maailm õieti on. Või siis väike — kuidas võtta.»

Rahumeelse ja sõbraliku Harlet Orasmaa vanavanaisa on Kaitseliidu väljakujundaja, juht ja ideoloog kindralmajor Johannes Orasmaa. Kui vaadata vana sõjamehe koltunud fotosid, torkab tema ja järeltulija sarnasus kohe silma. Harletil siiski militaarseid kalduvusi pole.

«Mulle imponeerivad rohkem need vanavanaisa teod, mis ei ole sõjaväega seotud: ta oli näiteks suur suusatamise propageerija,» mõtiskleb Harlet. «Ordulinnustesse paigaldati pronkstahvlid omal ajal samuti tema eestvõttel.»

Üks selline on ka Viljandi lossivaremetes. See püsis salamisi kogu nõukogude okupatsiooni vältel, kandes Eesti Vabariigi kaarti, millel võis näha enne Tartu rahu kehtinud piire. Johannes Orasmaa leidis otsa 1943. aastal Vjatka vangilaagris.

Munder pole nende suguvõsale õnne toonud. Harleti isa Andres suri 45-sena üheksa aastat pärast seda, kui oli naasnud Tšernobõlist tuumakatastroofi tagajärgi likvideerimast: kiiritus.

Harlet on sündinud Viljandis ja veetnud siin pool elu. Kodulinnas õppis ta ehitajaks ja see töö tõi talle mõnda aega leiva lauale.

Ehitada on tore küll, kuid Harlet Orasmaa tundis, et see pole siiski tema õige amet. Ta läks edasi õppima Tartu lennukolledžisse, kuid tõdes peagi, et reaalainete inimest temast ikkagi ei saa. Tulnud koolist ära, töötas ta Viljandis Selveri lihaletis ja nuputas, mida edasi teha.

Varsti sai temast Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse eriala tudeng. Kodulinnaga on ta tihedalt seotud praegugi ning ka kultuuri korraldamine pakub talle endiselt pinget. Harlet järgib põhimõtet, et kultuur on hästi korraldatud siis, kui ei paista välja, et seda on korraldatud.

Pärimusmuusika festivalil aastaid tehnikapealikuna ametis olnud mehe korraldamispraktikas ongi huvitavamad juhtumused seotud just selle suurüritusega. Energilist Harlet Orasmaad on olnud võimalik askeldamas näha ka Tallinn Music Weeki ja tulevikumuusika festivali «Juu Jääb» tegijate hulgas.

Nagu multifilmis

Viljandis omal ajal DJ-de üritusi korraldades seisis ta nii mõnigi kord silmitsi tõsiasjaga, et kogu aparatuur otsustas nagu kokkuräägitult pool tundi enne uste avamist üles öelda.

«Viljandi on selles mõttes tänuväärne, et siinsed kultuuriinimesed tunnevad ja toetavad üksteist,» räägib Harlet. «Kui midagi peakski pool tundi enne pidu tuksi minema, võtad telefoni, helistad ja asi ongi olemas.»

Kui Harlet Orasmaa oli esimest aastat pärimusmuusika festivali tehnikapealik, kallas enne folgipidu vihma nagu pangest. Lossimägedesse tehnikat toovad suured veokid jäid mutta kinni. Õigupoolest hargnes tegevus nagu multifilmis: lava vedav väiksem auto jäi lootusetult sisse. Seda välja tõmbama saabunud suurem masin vajus samuti mutta. Ja nõnda kolm korda järjest! Viimaks tuli kohale tellida suur kraana, mis tõstis koorma maha. Selle nipiga saigi asi lahendatud.

Folgile esinema sõitnud mustlasansambel Besh o Drom esitas üksikasjaliku tehniliste nõudmiste nimekirja ehk raideri ja lisas eraldi rasvases kirjas, et palub täita kõik punktid. Muu hulgas oli rõhutatud, et helipult ei tohi mingil juhul olla digitaalne. Huvitaval kombel oli see korraldajatel kahe silma vahele jäänud ja avastati alles kaks tundi enne kontserti.

Olgu Viljandi nii sõbralik paik kui tahes, paari tunniga siin uut analooghelipulti kübarast välja ei tõmba. Ja kui tõmbakski, siis ei jõuaks enam ümberhäälestamist teha. Külm higi laubal, kõndis Harlet bändi kuumaverelise mänedžeri juurde olukorda seletama. Kõik lõppes siiski kenasti ja mustlased leppisid ka digitaalse helipuldiga.

Traditsioonilist kuuba popmuusikat mängival Havana Son Clubil olid jälle trummide kohta sellised nõudmised, et Harlet adus õudusega: kui need instrumendid ongi Eestis juhtumisi kusagil olemas, siis pole see koht Viljandi. Jäi ainult õhkõrn võimalus: ehk ehitaks ise?

«Viimases hädas helistasin Reigo Ahvenale ja küsisin kõigepealt, mis need timbaled õieti on,» naerab Harlet. «Vaja läks tervelt kolme. Reigo ütles, et Viljandis neid kindlasti pole, aga põhimõtteliselt on asi lihtne: soolotrummidel tuleb lihtsalt põhi alt ära võtta. Nii tegimegi.»

Harlet naudib probleemide lahendamist. Ansambel läheb õigel ajal peale, rahvas möllab ja keegi ei aimagi, kui ebakindlal pinnasel on enne seda tasakaalu hoitud.

Õõnes tunne

Seda, kuidas pind kipub jalge alt kaduma, on Harlet tundnud ka sõna otseses mõttes. 2011. aasta veebruaris tabas suuruselt teist Uus-Meremaa linna Christchurchi viimase 80 aasta rängim maavärin.

Linna üheks sümboliks peetav katedraal kaotas torni, Canterbury telejaama kuuekorruselisest hoonest jäi järele suitsev rusuhunnik. Selles tragöödias sai vigastada ligi 2500 inimest, paarsada hukkus.

Maavärin raputas Aoraki Mount Cooki rahvuspargis Tasmani liustikust lahti 30 miljonit tonni jääd. Harlet ja tema sõbrad jõudsid sinna nädal hiljem.

«Järeltõukeid tuli kaks-kolm korda päevas,» jutustab Harlet Orasmaa. «Kui juhtusid olema toas, siis tundsid, kuidas kogu maja liigub nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Kõik klirises ja ragises. See oli väga hirmutav.»

Vabas õhus on küll selles mõttes ohutum, et ülevalt pole midagi kaela kukkumas, kuid see-eest näed pilti, mida mõistus tõrgub vastu võtmast: maa sõna otseses mõttes lainetab.

«See on kole,» väristab Harlet õlgu. «Maapind on inimesele ju kõige kindlam asi ja kui see hakkab ühtäkki liikuma nagu vedel mass, tekib õõnes tunne.»

Harleti kogetud tugevaima maavärina võimsuseks mõõdeti Richteri skaala järgi 6,4 magnituudi.

«Olin siis väljas,» jutustab mu vestluskaaslane. «Maapinnast käis läbi laine, majad kõikusid. Et inimesi maavärinate eest kaitsta, mõeldakse välja kõikvõimalikke asju, aga kui väring on võimas, ei aita miski. See võib kesta ainult paarkümmend sekundit ning selle aja jooksul ei jõua sa majast väljagi joosta. Midagi ei jõua teha. Mitte midagi.»

Peale väriseva maa puutus Harlet Orasmaa kokku ka uputusega. Tänavu märtsis jäi ta Austraalias tulvade küüsi. Ühel õhtul oli pruunikas vesi ootamatult platsis ning laiutas majas nagu peigmees pulmas. Paari tunniga tõusis see tubades paarikümne sentimeetri kõrgusele. Olnuks ehitises kolle, oleks väljend «vesi ahjus» olnud igati omal kohal.

Voodi upitati tsiklikummide selga, külmik sikutati autorehvi kukile. Uudishimulikke madusid tuppa ei ujunud, küll aga sulistas seal ringi mitu prisket konna. Vesi laius kõikjal ümber maja.

«Järgmisel päeval kolisime suuremasse asulasse,» jutustab Harlet, «aga päev hiljem evakueeriti ka see.»

Harlet Orasmaa läks vabatahtlikuna appi uputusega võitlema. Ta täitis liivakotte ja tassis neid majade uste ette. «Seal oli organiseerimiskogemustest palju abi,» nendib ta. «Kui midagi juhtub, tuleb haarata härjal sarvist. Probleemid ongi lahendamiseks.»

Täna tund pärast keskööd astub Harlet Orasmaa folgifestivalil kultuurimaja hoovis DJ-pulti. Mida ta mängib, oli meie jutuajamise aegu veel teadmata. Paarikümne reisikuu jooksul ei ole ta plaadimängijat puudutanudki: Uus-Meremaal langes Harlet varaste ohvriks ja jäi oma muusikakollektsioonist ilma.

«Mõnes mõttes on see isegi hea,» arutleb mu vestluskaaslane filosoofiliselt. «Saab alustada puhtalt lehelt. Küllap ma midagi välja mõtlen.»