Mehe sõjalaul võib mõjuda väga turvaliselt

August Pulsti õpistu juhataja ja muusik Sofia Joons Foto: Elmo Riig / Sakala

August Pulsti õpistu juhataja ja muusik Sofia Joons on viimasel ajal meeste laule eriti terava kõrvaga kuulanud.

Sofia Joons, kuidagi on kinnistunud arvamus, et laulude edasikandumisel põlvest põlve on jäme ots naiste käes olnud.

Kui korra mõelda, kuidas elu kulges 100 või 200 aastat tagasi ja tänapäeval, siis mõistame, et kõik on kardinaalselt muutunud. Võime võtta näiteks nii lihtsa asja nagu kool: enne, kui lapsed said kooli pandud, oli pere tänapäeva mudeliga võrreldes rohkem koos. Oldi koos ja töötati koos. Ei olnud laste ja täiskasvanute maailma, olid laste ja täiskasvanute tegevused, aga täiskasvanuks sirguti eelkõige eeskuju, mitte õpetaja toel. Tänapäeval näitavad uuringud, et naised toimetavad meestega võrreldes rohkem kodus ja veedavad rohkem aega oma lastega.

Pärandi edasikandmise alus on koos veedetud aeg ja koos tegutsemine ning seepärast pole üldse imelik, et jäme ots on suures osas just naiste käes. Lapsed sirguvad enamasti keskkonnas, kus naiste osa on meeste omast suurem. Ühesõnaga, selleks et koos laulda ja laule õpetada, vahetada või isegi koos teha, peab ikka ka koos olema.

Statistiliselt ongi nii, et enamik meie kuulsamaid regilaule on üles kirjutatud naisesitajate suust. Huvitav, miks?

Ma ei tea, kuidas oli veel varem, enne seda, kui hakati regilaule üles kirjutama. Selle üle saame lihtsalt spekuleerida. Sisetunne ütleb, et on ka palju suuri meeslauljaid olnud.

Samas oli pillimäng meeste pärusmaa, kuhu ei lastud naisi. Musikaalsetel naistel ei olnud siis muud teha kui laulda. Meestel oli aga võimalik ka pilli mängida ja neil oli seega rohkem väljundeid, mille vahel valida ja millele pühenduda.

Kui ranged olid omal ajal piirid, millist laulu võisid laulda poisikesed, mehed või naised?

Jah, tõepoolest, laulud peegeldavad laulutegija elu ja vaatenurka. Kindlasti on laulud, mis kõnetavad naisi ja mitte mehi, ning vastupidi. Aga lauludel on ka teine ülesanne — sidumine. Kõik mehed ei ole ühesugused ja sama kehtib naiste puhul. Läbi laulude õpime mõistma meist erinevaid inimesi ja see on sidususeks väga oluline.

Kuulasin suve algulo väga palju meeste laule. Auto CD-mängijasse sai pandud plaat Tartu ülikooli laulukollektiivide ja kooride paladega ning see jäi sinna mitmeks väljasõiduks. Ilulaulud, korporantide peolaulud, lorilaulud ja koorilaulud olid segamini ja panid mõtted liikuma.

Et meil on juba kaua mehe laulu teema üleval, tõmbasid just meeste hääled mu tähelepanu. Millest nad laulavad ja kuidas? Kas on siin midagi, mida mina kohe üldse ei tahaks või ei oskaks ise laulda?

Hästi tähelepanelikult kuulates astusid laulude tagant välja Nipernaadi mehed, kes vaatavad ilusaid tüdrukuid ja ajavad nad rajalt maha selleks, et lõpuks ise ära joosta. Teine tüüp, kelle avastasin, oli pulmaisa moodi mees, kes võis tundide viisi lõbustada rahvast üldtuntud repertuaariga: «Mats alati on tubli mees…» Kutsub kaasa laulma ning ajab oma laulude ja olemisega peo käima.

Ja siis on need laulud, mis kutsuvad esile sõduri. Need laulud mõjuvad meestele ja naistele kindlasti väga erinevalt. Minu suureks üllatuseks hakkas üks sõdurilaul võimsalt kõnetama mu kuueaastast poega. Oleme seda koos kuulanud kindlasti rohkem kui sada korda ja varsti oleme seda ka sama palju kordi ise laulnud: «Enne veel, kui tõuseb päikene, lähen lahingusse ma, valerii, valeraa. Tulen tagasi sealt võitjana või langen ma, tulen tagasi sealt võitjana või langen ma.»

Paistab, et see laul mõjus ikka väga tugevalt.

Kuulasime ja laulsime seda laulu koos nädalate viisi ja see ajas meid mõtteid vahetama Vabadussõjast, koolipoistest sõduritest, armastusest ja patriotismist. Koos lauldes muutusid kõik patriotismiga seotud teemad äärmiselt aktuaalseteks ja selle laulu tekitatud aegruum tõi möödunud aegade inimeste tunded, ülesanded, mured ja elu lähemale.

Hiljem tahtis poeg seda laulda sugulastele. Eriti meeldejääv oli, kuidas ta laulis 96-aastasele Kaberneemest pärit ja Rootsis elavale Voldemarile. Poisi laul tõi Voldemarile pisarad silma ja kui laul oli läbi lauldud, rääkis Voldemar väikesele laulupoisile, kuidas ta oli seda laulnud koolipoisina.

Jälle see sidusus. Mina kui naine ja ema seal kõrval olin ennekõike kuulaja. Tajusin suurt tänu vapratele eesti meestele ja tutvusin mulle kaugeks jääva tegevusalaga. Püsside ja mõõkadega ei ole ma kunagi mänginud ning sõduri hingeelu on mulle suures osas tundmata.

See laul on ennekõike muidugi «mehe laul», aga see mõjus mulle väga rahustavalt. «Käi persse, uhke ratsamees, lase lilled õitseda, valerii, valeraa…» Kas pole ideaalne mees, kes väljendab tundeid oma kauneima neiu vastu, aga ka sirget selga ja hoiakut? Mees, kes armastab ja kaitseb viimse hingetõmbeni. Kui on õnnelikud ja julged mehed, on ka õnnelikud ja end turvaliselt tundvad naised.

Lauri Õunapuu arvas kunagi, et meestelaule pole eriti uuritud. Suurem osa neist on ära põlatud kui ropud ja sobimatud, süüvimata nende tegelikku olemusse, mis pole sagedasti mingi rõvetsemine ega roppus, vaid hoopis teise tähendusega — näiteks viljakusmaagilised laulud.

Ma olen Lauriga sada protsenti nõus!

Eks väga roppe naistelaule ole ka teada!

Absoluutselt! Aga mis on ropp? Viljakusmaagia ja erootika — kus jookseb piir? On ka hästi lustakad ja naljakad laulud, mis võib-olla ei ole seotud niivõrd viljakusmaagia kui lõbutsemisega. Imestan alati, kui kohtan inimesi, kes oskavad anekdoote pajatada, nii et seltskonnal kõht krambis. Kust nad võtavad seda kõike ja kuidas need jutud ja absurdsused meelde jäävad?

Ja kuidas uued anekdoodid tekivad? Kujutan ette, et väga suur osa meeste laule toimivad justkui anekdoodid. Selleks, et anekdoote meeles hoida, on aga vaja oma seltskonda. Segastel aegadel, kui on vaja elukohta muuta ja uute inimestega tuttavaks saada, läheb tavaliselt aega, enne kui lõbutsemises leitakse ühine keel.

Tekivad uued naljad ja teemad, samal ajal kui teised kaovad. Arvan, et suur osa meeste laulurepertuaarist on just niimoodi kadunud. Usuliikumised, urbaniseerumine ja moderniseerumine mõjuvad igapäevastele nähtamatutele traditsioonidele karmilt. Võime taas tuua võrdluse anekdootidega: Armeenia raadio näiteks. Mitut Armeenia raadio nalja me täna ümber lõkke istudes kuuleme? Mitut kuulsime 20 aastat tagasi? Ja mitut venekeelset anekdooti kuuleme praegu?

Naer seob väga võimsalt. Nalja kaudu saab eriti hästi tegelda tabuteemade ja muide tunnetega seotud teemadega ning saab ka norme kinnistada. Möödunud aegade naljadest ja lustakatest lauludest aru saada on kohati väga raske, aga on pärlid, mis toimivad ka väljaspool oma tekkekeskkonda.