/nginx/o/2016/02/05/5013683t1h5037.jpg)
/nginx/o/2009/03/06/144038t1hd8f7.jpg)
Läinud laupäeval oli Viljandis Jaani kiriku juures vahva kelguseltskond: lapsed lasid liugu — kes ema või isaga, kes üksi — ning vanemad rõõmustasid kohtumise üle ja rääkisid viimaseid uudiseid.
Autistlike laste maailm on varjul nende sisemuses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Midagi oli sel kelgumäel siiski teistmoodi. Lapsed ei kilganud ega suhelnud üksteisega. Nad ei näinud eriti tähele panevat ka seda, mida vanemad neile ütlesid.
Kelgust keeldunud pisike poiss lasi istmiku peal liugu, heitis siis pikali ja hakkas lund sööma. Ema hüüetest: «Kaarel, ära söö lund!» ei teinud ta väljagi. Kuni lõpuks isa läks ja poja üles tõi.
Vastlapäeva pidas mittetulundusühing Inglilapsed, mis ühendab autistlike laste vanemaid.
«Suhelda ei meeldinud talle juba pisikesest peale. Ta tahtis vaikust ja omaette olla. Kaua aega ei rääkinud ta üldse, andis häälega märku. Viieaastaselt läks ta lasteabikeskusse — seal hakkas kõnenatuke tulema,» rääkis Robini ema. Nüüd käib poiss Kaare kooli esimeses klassis.
«Meie poeg käis aasta aega lasteabikeskuses. Seal öeldi, et ta on selleks liiga tubli laps. Panime ta tavalisse lasteaeda ja siis mõtlesime, et proovime kohalikku kooli ka — meil on väike kool seal Puiatus. Nii laps kui õpetajad said hakkama. Maakoolis on klassid väikesed ja õpetajal rohkem aega,» tutvustas asjade käiku Kristjani ema.
Kaarli ema Lii Susi, kes kogu ettevõtmise korraldas, pakkus autost sooja teed ja kohvi ning kõneles, kuidas ta Kaarli logopeediga Tartus Nukitsamehe lasteaias käis.
«Kaarli logopeed ütles, et sai targemaks — teab nüüd, kuidas edasi minna.»
Ka Robini vanemad on Tartu vahet käinud.
«Jutt lõppes ikka sellega, et kui tahate oma lapsele parimat, kolige Tartusse. Ma võin lõputult kinnisvaralehel otsida, aga tasuta korterit keegi ei paku,» muigas Robini ema.
Esimene ehmatus on suur, kui selgub, et laps on autist. See tähendab, et ta elab oma maailmas, temaga suhtlemine on keeruline ja peab arvestama paljude asjadega, millega tavaliselt arvestada ei tule. Vanematele on aga veidi teistsugune laps ikka armas ja iga tema edusamm teeb rõõmu.
Võib-olla väljendab emade ja isade suhtumist ka ühingule võetud nimi — Inglilapsed.
Koos käies toetatakse üksteist. Hea on rääkida inimestega, kes sind poolelt sõnalt mõistavad.
Kelgumäe serval selgus, et kõik need lapsed on arvutifännid. Ühte peresse oli ostetud koguni munakell, et arvuti ees istumist õigel ajal lõpetada. Vanemad olid aga oodanud ja odanud — kell ei tirisenud. Selgus, et poiss oli selle nutikalt kinni vajutanud.
Arvuti teemal oli kõigil vanematel midagi öelda.
«Ise otsib mängud, õpib mängima. Muidu ei räägi, aga loeb ja kirjutab arvutis.»
«Meil on nii, et kui Kaarel leiab mingi laheda mängu, siis on suurel vennal vaja kohe arvutisse minna.»
«Kui enam hakkama ei saa, võtab õel käest kinni ja ütleb: «Mõtle!».»
«Igal õhtul on pärast arvuti kinnipanekut kümme minutit hüsteeriat, siis rahuneb maha.»
Sellega peavad toime tulema kõik autistlike laste vanemad. Ehkki on teada, et hüsteeria on loomulik, kui autistlik laps rutiinist välja viiakse või talle meeldiv tegevus lõpetatakse, on lohutav kuulda, et teised vanemad sedasama kogevad.
«Meil on väga tore koos käia. Ootame teisigi!» kutsus Lii Susi Inglilaste hulka neid, kel samasugune põngerjas kodus kasvamas.
Kes kutset kuulda võtab, võib talle helistada telefonil 5561 1181.