Viljapuude lõikamine on peen kunst

Jaan Kivistik ütleb, et antud fotol on näha, kuidas ei tohiks lõigata. Kindlasti tuleb suur haav ja tüükaga lõige, nii lõigates on käes ka vähe jõudu. Foto: Egon Valdaru

Räpina aianduskooli õpetaja Jaan Kivistik soovitab inimestel peagi ette võtta õunapuude lõikamise, sest seda võib teha kuni pungade paisumiseni.

Asjatundja nendib, et viljapuid ei tohi lõigata, kui õhutemperatuur on alla —7 kraadi, sest siis puit külmub.
«Jäätunud puud on raske lõigata ja tekkivad haavad paranevad halvasti,» põhjendab ta.

Teine sobiv aeg viljapuid lõigata on Kivistiku ütlemist mööda juunis-juulis, kui võrsed on juba pikaks kasvanud. «Sügisel ma seda aga teha ei soovita, sest karm talv võib hoolika töö tulemuse nullida.»

Enne lõikama asumist on tarvis mõelda

Viljapuude regulaarne lõikamine on Jaan Kivistiku sõnul vajalik, aga enne tuleb selgeks teha, mida saavutada tahetakse — vastasel korral võib kasu asemel kahju teha, näiteks
eemaldada liiga palju õiepungi.

«Pärast saagivaest aastat kipub õunapuudel kevadel olema palju õiepungi. Sellisel juhul võib puid tugevamalt lõigata. Kui aga pungi on vähe, võib lõikamise sel aastal isegi vahele jätta,» räägib ta.

Noores eas korrapäraselt kujundatud puid võiks Kivistiku jutu järgi harvendada üle aasta ja hõreda võraga sorte isegi veelgi harvem. «Ainult pikka aega hooldamata võrad vajavad mõnda aega iga-aastast lõikamist. Ühekordne tugev lõikamine rikuks neil üleliia lehestiku ja juurestiku tasakaalu ning tagajärjeks oleks võra liigne tihenemine ülemäärase kasvu tõttu.»

Kui puid harvendatakse üle aasta, soovitab Kivistik seda teha suurema saagiaasta kevadel. Nii parandab lõikamine ühtlasi saagikust ja vähendab viljakandvuse perioodilisust.

Appi tuleb võtta haavamääre

Jaan Kivistiku sõnul soovitab enamik aednikke oksi lõigata tüve või külgoksa lähedalt ning suured lõikehaavad katta aiakauplusest soetatud haavamäärdega.

«Haavamäärdega katmata tumeda lülipuidu kaudu tungivad puusse haigusetekitajad, eriti puidumädanikke põhjustavad seened,» kõneleb ta ning lisab, et väikeste lõikehaavade katmisele pole mõtet aega kulutada, sest need kasvavad ise kinni. «Pealegi on noore heleda puidu vastupanuvõime haigustekitajatele suur.»

Õpetaja ütleb, et algajal on kõige lihtsam lõigata 10—20 aasta vanuseid puid, sest neile on raske liiga teha. «Kui lõikad vale oksa, kasvatab puu uue jälle asemele.»

Seda, kui tugevalt puud lõigata võib, õpetab Kivistik vaatama aastakasvude järgi. «Kui need on üle 40 sentimeetri pikad, peab lõikamisega väga ettevaatlik olema, muidu tuleb palju vesivõsusid.»

Puu peab olema tasakaalus

Õunapuu võra harvendamisel soovitab Jaan Kivistik võimalikult palju säilitada tüvest rõhtsalt ehk maapinnaga paralleelselt kasvavaid oksi.

«Ära tasub aga lõigata kõik püstised oksad, mis kasvavad tüvest välja vähem kui 45-kraadise nurga all. Tihti on need hästi tugevad ja inimesed ei julge neid puutuda,» räägib ta.

Aedniku selgitust mööda kipuvad säärased oksad tuulega murduma, aga eelkõige on need soodne pinnas haigustele. «Neisse koguneb sademevesi, niiskus soodustab aga kahjurite ja haiguste, eriti seenhaiguste arengut.»

Oksi tuleb Jaan Kivistiku jutu järgi kindlasti kogu puu ulatuses ühtlaselt lõigata.
«Inimesed ei julge tihti puu otsa ronida ning lõikavad selle alt hõredaks ja jätavad pealt liiga tihedaks,» on ta täheldanud.

Pärast korralikku lõikust võib tunduda, et võetud sai ülearu palju — puu on liiga hõredaks jäänud. «See on ju vana asi, et kui lähed naabrimehele appi lõikama, hakkab ta sind tagasi hoidma, et miks sa nii hõredaks teed — pärast ei saa enam õunu,» muigab aednik.

Et aga puu tõepoolest liiga hõredaks ei jääks, tasub tema sõnul kõigepealt välja lõigata haiged, kuivanud ja murdunud oksad ning alles seejärel vaadata, mida ülejäänutega teha.

Mõistagi tuleb eemaldada ka ristuvad oksad. Väga peenikeste, pöidlast peenemate okste lõikamisele ei tasu aga aega raisata.

Suurte okste saagimisel manitseb Kivistik olema väga ettevaatlik.

«Inimesed kipuvad saagima ülevalt allapoole, nii aga võib oks murdudes koort rebestada. Seepärast tuleks algul saagida natuke alt ülespoole,» räägib ta.

Vesivõsudest saab uusi oksi

Mida tugevamalt õunapuid lõigata, seda rohkem kipub tekkima vesivõsusid. Ülearused soovitab Jaan Kivistik suvel ära rebida. Samas ütleb ta, et vesivõsud alati halvad pole. «Tänu nendele on võimalik puud noorendada: tüvest algavast vesivõsust saab välja kasvatada külgoksa.»

Kõigepealt tuleb vesivõsu aedniku sõnul juulis-augustis teise oksa taha rõhtsasse asendisse painutada ning järgmisel aastal on see juba ilus ja vana võib kõrvalt ära lõigata.

Aednik rõhutab sedagi, et koduaedades esineb palju tüvevähki. «See on haigus, mille tagajärjel läheb haav kogu aeg suuremaks ja lõpuks võib puu või oks murduda,» selgitab ta.

Seenvähiga oksad tuleb Kivistiku sõnul ära lõigata. Tüve peal olevad haavandid tasub aga puhastada ja paksult õlivärviga kokku määrida. Nõnda võib puu veel palju aastaid  vilja kanda.

Käärid peavad olema korralikud

Kui pärida Jaan Kivistikult aiakääride kohta, ülteb ta, et praegu on poodides palju müügil alasitüüpi kääre, mille lõiketera liigub toetustera vastu. Need aga puule tema hinnangul head lõiget ei tee, sest paratamatult jääb tüügas alles.

Seepärast soovitab Kivistik kasutada ikka vanu klassikalisi, möödalõikava lõiketeraga kääre.

Saagidest soovitab ta neid, millel on tipuosa hästi kitsas — muidu ei pääse tihedatesse kohtadesse ligi.
Lõpetuseks lausub Jaan Kivistik, et lühidalt pole võimalik kõikidest viljapuude lõikamise peensustest kõnelda, ning kutsub huvilisi Räpinasse õppima.

«Hea oleks kevadel asjatundjate juuresolekul üks lõikamispäev läbi teha. Selliseid korraldatakse muidugi ka Pollis ja mujal. Õppimine pole häbiasi,» toonitab ta ning lisab: «Õigeid töövõtteid võib aga alati omandada ka tarkade raamatute abil.»