Eesrindlik mees puistab lugusid kui varrukast

Foto: Aivar Aotäht

Viljandi järve jääl võib sageli näha istumas ja jääaugus ussikest leotamas üht muheda vuntsiga kalameest.

«Minu nimi on Mikelis Ernis,» tutvustab ta end. Kummaline nimi ja huvitav aktsent sunnivad mehe päritolu uurima. Selgub, et Ernis on pärit Lätist, aga Eestis on ta elanud juba 45 aastat. Pärile kodu rajanud 65-aastase mehe soontes voolab peale läti veel saksa ja rootsi verd.

«Poolteist tundi olen siin olnud, aga kala pole veel näkanud. Päevad pole vennad,» laiutab jääauku piidlev isand.

Viiv hiljem levib ta näol lai naeratus. «Näe, tõitegi mulle õnne!» lausub ta kala veest tõmmates.

Võttel ei näkanud

«Ma olen natuke nigu eesrindlik mees,» jätkab Mikelis Ernis hetke pärast ning jutustab, kuidas režissöör Mati Põldre käis aastaid tagasi Gagarini-nimelises sovhoosis kalapüügist filmi tegema.

«Kõik teadsid, et ma olen kõva kalamees. Nii kutsuti mind Tänassilma jõe peale, pandi kõik kaamerad ja prožektorid üles, aga kala ei tule. Kui kaadervärgid kokku korjati, vaat siis tuli kala nigu mühin,» muheleb Mikelis Ernis.

Ta käib kalal paar korda nädalas. «Olen töötu pensionär. Firma, kus olin, läks kinni, nüüd vähemalt puhkan,» seletab ta muretult.

Vahel saab mees kolm-neli suurt kala, teinekord hästi palju väikseid. Mõnikord tuleb jälle päris kuival istuda. «Iga kord suppi kätte ei saagi, peab maitseainet juurde panema,» lausub ta ja naerab kõvasti. Siis teatab, et kui maitseainet panna, tuleb ikkagi hea supp.

Suuremad kalad lähevad pannile. «Minu vanema poja saarlasest ämm õpetas, et kui on suur kala, lõika selg lahti ja pane lapiti praadima. Soomuste poolelt ei küpseta — nii on tegemist tunduvalt vähem,» edastab ta laisa perenaise nipi.

Igat sorti kalu

Kõige rohkem jääb talviti õnge otsa ahvenaid, aga ka särgi ja kiisku. Kogemata kombel võib isegi haug otsa juhtuda. Oma püügirekorditest kõneldes ütleb Mikelis Ernis, et hauge on olnud neljakiloseid, latikaid kahe ja poole kiloseid ning ahvenaid seitsmesaja grammi raskusi.

Kalal on käidud nii Võrtsjärvel, Peipsil kui Pärnu lahel. «Üksi sõites läheb bensuraha palju. Kui sõbrad punti võtta, tuleb odavam,» lausub mees.

«Kord käisime Pärnus särge püüdmas. Minu kõrval seisid vene mees ja eesti poiss. Poiss hakkas ühtäkki õnge veest välja tirima ja karjus, et kaloss on otsas. Vene mees läks ähmi täis ja tahtis teada, mis kala see kaloss on,» jutustab ta naerdes.

Viljandi järve kohta lausub mees, et suvel jääb püügivõimalust väheks. «Igasugused mootorpaadid lasevad edasi-tagasi ja melu on rohkem kui saja rubla eest.»

Kalareisid Stirlitziga

Vene ajal oli Mikelis Ernisel kalakaaslane, keda kutsuti Stirlitziks.

«Laenasin ta käest mõne sikuska ja läksime koos Võrstjärvele,» alustab mees uut lugu. «Hiljem selgus, et need olid väga kehvad sikuskad — ainult mõne väikese kala saingi. Kui hakkasime Valma pool maale minema, oli suur pragu.

Puurisin augu ja viskasin õnge sisse. Stirlitz tuli juurde ja küsis sikuskat näha. Näitasin. Tema ütles, et vaata, selle peal on suure koha hambajäljed. Mina ei näinud midagi. Kui kurtsin, et kalu eriti ei saanudki, ütles Stirlitz vastu, et ei saanud jah, aga vähemalt nägime ära, kus suured kalad elutsevad.»

Mikelis Ernis tunnistab, et noorena oli ta üks hulludest, kes jäämineku ajalgi kalale kippus, aga enam ta seda lollust ei tee. «Viljandi järvel vajusin paar korda läbi jää ja merel ükskord olin peaaegu mineku peal.»

Mees kõneleb sellestki, et mida vanemaks ta saab, seda vähem tulivett pruugib. «Viin ja kalastamine ei sobi kokku. See moment on hea, kui tunned, et oled nagu kotkas, aga kui pead auru all läbi tuisu kõndima, väsitab see nii ära, et parem ei puutu viina jää peal. Lonks või paar sooja saamiseks on omal kohal.»

Kalamees lisab, et naine on tema hobiga igatahes päri. «Ta on rahul. Ütleb, et vähemalt ei käi mees kõrtsis ega joo nagu mõni teine.»