/nginx/o/2009/03/04/143065t1h44d6.jpg)
Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja ei leia midagi imelikku selles, et ta Viljandimaa serva Kolga-Jaani valda maja ostis ja nüüd oma perega seal elab.
Direktor valis perele koduks meierei
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Barkalaja leiab, et see koht pole Viljandist sugugi kaugel. «Autoga ainult tiba üle poole tunni sõitu. Ja kui on vaja hommikul Tartus olla, siis olen juba poolel teel. See on aja kokkuhoid.»
Aga Tartusse on tal asja õige sageli, vahel isegi kolmel päeval nädalas.
Oma kodu igatsus
Kui Tartu mees Viljandisse siinset kultuuritegelastele kõrgharidust pakkuvat õppeasutust juhtima oli tulnud, leidis ta endale eluaseme Paalalinna ainsas üheksa korrusega elamus. Ta sai endale neli tuba.
Kõik oli ju kena — leping oli soodne ja tellismaja üheksandalt korruselt avanes ilus vaade järvele —, kuid õige pea hakkas see ilus paik teda häirima.
«Üürikodu on üürikodu,» sõnab eluaset vahetanud mees. «Maksan küll korralikult üüri ja kommunaalkulude eest, kuid see kodu ei jääks mu lastele. Kui oma majas saavad lõpuks kõik kulud kantud, on see minu ja mu laste oma.»
Kõigepealt jäi Anzori Barkalaja pilk pidama ühele vesiveskile koos paisjärvega. Müüjal oli aga hakanud silma põhjas dollar vilkuma ning ta kruvis hinna kosmiliseks. See mõte tuli katki jätta.
Mõni päev hiljem pandi maakonna teises ääres müüki endine meierei. See polnud küll enam piimatööstus, vaid juba erakätes olev hoone, kuhu oli plaanitsetud suur pagarikoda asutada. Sisseseadegi oli välja lõhutud.
Oma kodu otsija helistas naisele ja emale ning nad läksid aega viitmata pakutavat üle vaatama. Ja kuigi nii maja kui aed olid räämas, tundus koht ainuõige olevat. Hoones elas teiste seas ka naine, kes oli üle kahekümne aasta piimapunktis töötanud. Esimesel korrusel oli isegi siga peetud.
«Ostsime selle maja kaks aastat tagasi ning esimest aastat elame sees,» ütleb nüüdne peremees ning lisab: «Lätkallu kolimise hetkest peale on olnud tunne, et olen jõudnud koju.»
Kolme inimese jõud poleks nii lühikese ajaga kogu saastast jagu saanud.
«Tegime talgud. Sõbrad aitasid väga palju,» sõnab maameheks hakanu ning nimetab eelkõige naabrimees Einar Pihlakut, kel leidub masinaväge, aga ka Koordi Kartuli omanikke Janek Lassi ja Märt Laansalu, teekurvil paikneva talu peremeest ja veel üht Lalsi meest.
Pandagu tähele: need kõik on Kolga-Jaani valla mehed, kes võtsid Viljandist tulnud haritlase kohe omaks. Ehk nagu kõrgkooli direktor ise lausub: «Me tegutseme ühiste põhimõtete järgi.»
Sellest kraamist, mis majast välja kühveldati, kujunes pärast hunniku mullaga katmist lastele päris paras liumägi.
Ümberehitatu läks ümbertegemisele
«Ehitasime ümberehitatut ümber. Praegu on kõik 300 ruutmeetrit kasutuses, ainult ruumide korrastatus on erinev,» räägib Kolga-Jaani valla uus elanik.
Ta oleks olnud rahul, kui vanast meiereist oleks miski alles olnud. Selle asemel laiutas praeguses köögis hiiglaslik leivaahi, mille eelmine omanik oli lasknud teha ja mille väljalõhkumisega nad palju vaeva nägid. Meiereis tarvilik olnud suur süvend oli telliskivipuru täis aetud. Seda lahti kangutada olnuks ilmatu vaev.
Remontijad katsid pinna soojaisolatsiooniga ja lisasid põrandakütte. Ruumi oli nagunii vaja madalamaks saada, ka lagesid tuli selsamal põhjusel allapoole tuua.
Ühe kandeseina lammutasid kodu kujundajad maha ning asendasid metallposti ja -talaga — nii said nad ruumid õhulisemaks. Aknad on uued, kuid valmistatud vanade eeskujul. Uuesti tuli käsile võtta katusekonstruktsioonid, katus ja korstengi. Nende ehitamisel oli tehtud vigu, mis oleksid edaspidi kurjalt kätte maksnud.
Korstna otsas oli kure pesa. Loodusesõbrad soovitasid ehitada korstna kohale platvormi, sest pesahoidja lind nagunii oma elukohast ei taandu, platvorm takistab tal aga prahti korstnasse loopida ja suvel, kui ei köeta, ei kahjusta suits ka mune ega tibusid.
«Nii me jagame korstnat kurega,» nendib Anzori Barkalaja. Läinud suvel oli linnupaar üles kasvatanud kaks poega.
Seal suvitavad aga ka pääsukesed ja kuldnokad.
«Õuepoolne veranda on korda tegemata ja õu ka, piimakannude mahalaadimise platvorm tuleb sirgemaks valada,» loetleb maja omanik tegemata töid. Piire seavad nii aeg kui raha. Muidugi võttis ta kopsaka laenu kaela.
«Pangalaen oli suur risk, kuid ma vähemalt tean, milleks see kulub,» sõnab Anzori Barkalaja. «Tunnen vajadust elada maal.»
Ta ütleb, et iga inimene vajab lõdvestumist ja igaühe patareid tahavad täitmist. Kes käib selleks ööklubides ja kes ajab raha kokku, et sellega laiata. «Mina vajan maad.»
Ka mullas sonkimist ei pea Barkalajad paljuks: neil on laual oma kartulid, porgandid ja kurgid.
Suur maja rahvast täis
Anzori Barkalaja megrelist isa on öelnud: «Kui külalised on majas, siis seinad laulavad.»
Barkalajade uue kodu seinad laulsid alles mõni päev tagasi, kui Väikeste Lõõtspillide Ühing eesotsas Marko Matverega Viljandis kontserti andis — pärast sõitis kogu seltskond Lalsi ja Lätkalu küla piirile, kus ema Tiia, abikaasa Epp ja väike Magda Leena tulijaid lahkesti vastu võtsid.
Anzori Barkalajat ja Marko Matveret seob kauane sõprus ning nõnda pole imestada, et poeedi hingega koolijuht on just näitlejast laulja repertuaari kosutuseks üsna palju laulusõnu kirjutanud. Aga Barkalaja sõnadega laule kuuleb ka Untsakatelt ja Justamendilt ning tema enda juhitavas kooliski.
«Kui keegi laulusõnu vajab, siis teen,» lausub ta. Selle haiguse sai ta külge sõpradelt, kui ta ülikoolis eesti filoloogiat õppis ja rahvaluulet uuris. Doktoritöödki kaitses ta rahvaluule teemal.