Ühe uudise taga on kuue inimese töö

Hetk hommikuselt uudistekoosolekult. Pildile on jäänud (vasakult) Margus Haav, Katrin Johanson, Tea Raidsalu, Eve Rohtla, Madis Luik, Marko Suurmägi, Hans Väre, Maarja Möldre (toetub vastu seina), Helgi Kaldma ja Liisi Seil. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Kust te küll kõik need uudised leiate?» uuris Hansapanga Viljandi kontori kunagine juhataja Raimo Ronimois aastate eest «Sakala» peatoimetajalt Eve Rohtlalt. «Igal hommikul, kui lehe lahti löön, imestan selle üle.»

Tõtt-öelda ei tea vahel ka ajakirjanik ise, millest algaval tööpäeval lugu kirjutada. Ta mõtleb öö läbi ja läheb hommikul ikkagi tühjade kätega koosolekule. Ühel suvepäeval rohkem kui kümme aastat tagasi juhtus «Sakalas» lausa nii, et reporteritel polnud pisimatki teemapoega välja pakkuda. Siis saatis peatoimetaja nad pooleks tunniks mõtteid koguma ja ennäe: absoluutselt kõik naasid mõne ideega.

Säärased olukorrad on lehetoimetustes siiski erandlikud ja «Sakalal» ei taha artiklid viimasel ajal pigem ära mahtuda — huvitavaid sündmusi, erakordseid inimesi ja põletavaid probleeme on lihtsalt nii palju.

Mõnel eriti hullul päeval meenutab uudistejuht Marko Suurmägi veidi ametivenda päevalehest «Stanok», keda kirjeldati kultusromaanis «12 tooli».

Too nimetuks jäänud tegelane viskas kõigest mõne tunni jooksul lehest välja malesektsiooni, et mahutada ära joonealust, ja siis pool joonealust, et osa malest tagasi panna. Seejärel pressis ta vägisi sisse pleenumi muljed ning ohverdas lõpuks ikkagi male, et teha ruumi juba mitu päeva ilmumata jäänud rubriigile «Kohus ja eluolu».

«Mul ei ole seda uudist kuhugi panna!» ahastab Suurmägi sellistel päevadel, vaadates otsa veel suuremas meeleheites reporterile. «Vähemalt mitte nii pikalt! Võta tuhat tähemärki maha, muidu jääb su enda teine lugu välja.»
Reporterile niisugune valik mõistagi ei meeldi: mõlemad lood on ju nii tähtsad ja ta on mõlema kallal vaeva näinud. Uudistejuhil tuleb aga vaadata laiemat pilti ning hoolitseda, et teemad ja sihtgrupid oleksid tasakaalus. Pealegi on tarvis järgmise päeva lehenumbrisse mahutada just kõige kiirema loomuga artiklid.

Uudised on iga korraliku päevalehe vundament, millele laotakse teemakülgedest, portreelugudest, arvamustest ja reklaamist ülejäänud hoone. Seinad, katus ja kõik muu on maja juures küll äärmiselt vajalikud, kuid ilma vundamendita pole neid olemas.

Mis see uudis siis õigupoolest on?

Tartu ülikooli õppejõud Priit Pullerits toob raamatus «Ajakirjanduse põhižanrid» ära mitu teravmeelset definitsiooni, mille seast tuntuim on «The New York Suni» toimetaja John Bogarti tõdemus, et uudis pole see, kui koer hammustab inimest, vaid see, kui inimene hammustab koera. Ehkki Koreas, kus inimesed söövad koeri, niisugune arusaam vist ei kehti.

Võib-olla isegi parem määratlus pärineb Charles Danalt, kes oli samas lehes toimetaja XIX sajandi lõpul: «Uudis on kõik, mis huvitab laiu inimmasse ning millest pole varem räägitud.»

Huvitav peab olema!

«Sakala» uudistelehekülgede kondikava seatakse kokku igahommikusel koosolekul. Kell 10 võtavad reporterid ja toimetajad pika laua taga koha sisse ning kannavad üksteise järel ette, millega nad plaanivad lugejat järgmisel päeval paeluda. Uudistejuht ja peatoimetaja jagavad samuti teemasid ning lepitakse kokku, kes millega sel päeval tegeleb, kui palju ta ruumi saab ja millised uudised paigutatakse kesksele kohale.

Enamasti võtab tähtsaim teema enda alla suurema osa esiküljest, ehkki mõnikord võib kujunduse tõttu olla ka teisiti. Näiteks siis, kui kõige olulisem uudis on nii pikk, et see ei mahu lehe päise ja sisukülgede viiteriba alla ära.

Esikülje põhilugu kutsutakse aknalooks ehk aknaks, sest kioskiaknast paistev pealkiri peab reklaamima kogu lehte. Eeskätt kehtib see kollaste väljaannete puhul, mida tavaliselt koju ei tellita. «Sakalale» üksikmüük nii suurt rolli ei mängi, kuid loomulikult ei hakka keegi põnevaid teemasid tahapoole peitma.

Uudiste väärtuse hindamiseks on hulk kriteeriume, ent kogenud ajakirjanikel pole tavaliselt vaja neid ükshaaval vaagima hakata. «Esile tõstetakse uudised, mis tunduvad kõige huvitavamad,» võtab Marko Suurmägi lugude valimise põhimõtte ülimalt lihtsalt kokku.

Vahel lähtutakse siiski ka teistest teguritest. Rangelt uudisekriteeriume silmas pidades ei peaks näiteks traditsioonilised emadepäevalood üldse esiküljele pääsema, kuid peaaegu igal aastal paneb
«Sakala» need meelega aknasse, et emasid väärtustada.

«Me teeme neile kummarduse,» ütleb selle kohta peatoimetaja Eve Rohtla.

Ajakirjanik helistab alati ametiasjus

Koosoleku järel — usinamatel juba enne seda — algab töö allikatega.

«Tere päevast! Reporter see ja see «Sakala» toimetusest tülitab,» alustavad ajakirjanikud vestlust. Enese tutvustamine on äärmiselt tähtis, sest küsitletaval on õigus teada, et tema räägitav jutt jõuab avalikkuse ette.

Esindatava väljaande nime ütlemine peaks olema selge märk, et helistaja ajab ametiasju, kuid alati seda ei mõisteta. Neil harvadel juhtudel kuulevad reporterid intervjuu lõpul vastuküsimust: «Ega te seda ometi lehte taha panna? Ma arvasin, et te isiklikult tundsite huvi.»

Mõne aasta eest tegin ühe valla majandusspetsialistiga pika telefoniintervjuu tee-ehitusest ja olin kõigile soovitud küsimustele juba ammendava vastuse kätte saanud, kui kuulsin veel ootamatumat pärimist: «Kas te toote meile kah paar koormatäit kruusa?»

«Miks ma teile kruusa peaksin tooma?» vastasin jahmatusest küsimusele küsimusega.

Nüüd oli vestluspartneri kord imestuda: «Aga kas te siis ei olegi Sakala Teedest?»

Enamasti kulgevad intervjuud siiski ladusalt, vähemalt siis, kui tegemist on neutraalse või positiivse teemaga. Konfliktsete või kriitiliste lugude puhul on kommentaari saamine muidugi keerulisem. Võimalust end kaitsta peab ajakirjanik pakkuma ka kõige ilmsemale kaabakale või tema esindajale, sest vastasel korral ei saa tasakaalus uudisest juttugi olla.

Olgu öeldud, et teatud tingimustel ja oluliste lugude puhul võib sellele reeglile erandi teha. Näiteks kui pettuses kahtlustatav ärimees, laamendama kukkunud poliitik või mõni muu kriitika alla sattunud inimene tahtlikult kommenteerimisest kõrvale hoiab ning loodab, et nii jääb lugu ilmumata. Sel juhul trükitakse uudis ikkagi ära, kuid seal peab kirjas olema, et ajakirjanik tegi kommentaari saamiseks kõik endast oleneva.

Ka kõige tihedam sõel laseb mõne piisa läbi

Kui reporter on kätte saanud kõigi vajalike asjaosaliste selgitused, hankinud faktidele kinnitust dokumentidest ja tutvunud taustaga, hakkab ta uudist kokku kirjutama. Ka siinjuures on omad seadused, mis väljaandeti pisut varieeruvad. Uudise eesmärk peab aga olema alati üks: anda olukorrast, sündmusest või protsessist objektiivne pilt.

Mõnikord paluvad allikad võimalust oma tsitaadid enne lehte panekut üle lugeda. Paljud ajakirjanikud tulevad sellele soovile vastu, et eksimisvõimalus oleks minimaalne.

Faktide kontrollimine ei tähenda aga, et intervjueeritu võiks omatahtsi artiklit ümber kirjutama hakata, saati veel kellegi teise ütlusi muuta. Niisugused püüded ei kanna niikuinii vilja, kuid kulutavad töötajate aega sedavõrd, et mõni väljaanne on lugudega eelneva tutvumise täielikult välistanud. Seetõttu saab intervjueeritav artiklile pilgu peale heitmise võimaluses kindel olla vaid siis, kui selles ajakirjanikuga juba enne vastamist kokku lepib.

Tekstide täpsuse ja korrektsuse eest hoolitsevad peale reporterite teisedki lehe töötajad. Teemasse süüvinuna ei pruugi kirjutajad taibata, et kõrvaltvaatajale võib mõni koht segaseks jääda, ega märgata, et näiteks Agu muutub poole loo pealt Agoks. Nende apsude klaarimiseks on «Sakalas» eesti filoloogi haridusega toimetajad, kes lisaks kirjakeele puhtuse üle valvamisele kontrollivad võimalust mööda ka fakte.

Pärast toimetamist vaatab reporter uudise veel korra üle ja siis läheb see uudistejuhi joonistatud maketi järgi küljendamisele.

Nagu igal ajalehel, on «Sakalal» oma stiiliraamat, milles määratletud põhimõtetest tuleb lehe väljanägemise juures kinni pidada. Seetõttu võidakse veel küljendamise käiguski pealkirju ettenähtud ruumiga sobitamiseks lühemaks või pikemaks muuta, tekste kärpida või alapealkirju liigutada. Kõik ikka selleks, et lugejal oleks lehte meeldiv vaadata ja kirjutatust kerge aru saada.

Kui ettenähtud lood, pildid ja kujunduselemendid on valmis saanud ning omavahel klappima pandud, prinditakse külg välja. Nüüd on see juba nagu tavaline ajalehe lehekülg, ainult et mustvalge. Sellisel kujul kammivad lood hoolega läbi kaks korrektorit ja valvetoimetaja, et viimasedki näpu- või kirjavead välja rookida.

Kokkuvõttes töötab iga uudise kallal vähemalt kuus inimest. Ent nii tihe, kui kirjeldatud sõel ka poleks, mõni aps suudab ikka selle vahelt läbi lipsata. Lõpmatult neid ju otsida ei saa, sest hiljemalt kell kaheksa õhtul peavad trükifailid Tartusse Kroonpressi trükikotta saatmiseks valmis olema.

Võrreldes hommikusel koosolekul plaanituga on paljugi jõudnud muutuda. Mõni teema on edasi lükkunud, sest olulisi allikaid polnud võimalik õigel ajal kätte saada. Teist töös olnud lugu pole lehes seetõttu, et algul laekunud info ei leidnud kinnitust. Kolmandast jälle trügis kiireloomulisem konkurent ette.

Päris kindlasti ei leia lugejad järgmise päeva lehest aga neid uudiseid, millest ajakirjanikel aimugi polnud — ükskõik, kui huvitavad ja vajalikud need ka poleks. Seepärast andke «Sakalale» kindlasti teada, kui midagi põnevat sünnib!