Viljandis alustas tänavu juba viiendat tegutsemisaastat hüperaktiivsete laste lähedaste tugirühm, mis on pakkunud toetust ja nõuandeid paljudele lapsevanematele ja õpetajatele.
Rahutu laps vajab toetavat suhtumist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Lastefondi projektijuht Tuuli Elstrok, millal te hakkasite Viljandis aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste tugirühmi korraldama?
Aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega ehk rahvakeeli hüperaktiivsete laste tugirühm on Viljandis koos käinud 2004. aasta jaanuarist. Tugirühmad kohtuvad kord kuus, Viljandis koguneme tänavu teisipäeviti linnaraamatukogu videosaalis.
Niisugused rühmad on ka mujal Eestis ning igal neist on oma juht. Kohtumisel käsitletakse kindlat teemat, mille rühmajuht on enne läbi töötanud. Kui mõnel rühmaliikmel on mure, saab ta sellestki kohtumisel rääkida ning teised püüavad teda oma nõuannetega aidata.
Viljandis on algusest peale rühmajuht olnud Sirje Grossmann-Loot, kes on ka Eesti Lastefondi juhataja.
Kas tugirühmas huvilisi jätkub?
Viljandi tugirühmas on kogu aeg huvilisi jätkunud ning rõõmustav on see, et paljud neist on õpetajad. Tallinnas, Tartus ja Pärnus käib kohtumistel vähem pedagooge ning lapsevanemad on seal vahel õnnetud, et ei saa õpetajate arvamust kuulda.
Alati on tugirühma kohtumisel mõni, kes tuleb esimest korda, aga on ka neid, kes on juba aastaid rühma töös kaasa löönud. Nii et seltskond on mitmekesine.
Mida rühmas jagatavad kogemused näitavad? Kas aastatega on hüperaktiivsusega seotud probleemid ühiskonnas suurenenud või vähenenud?
Lasteaia- ja algklassiõpetajad tõdevad kahjuks, et seda häiret esineb lastel aina rohkem.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on nähtus, mida keskkond iseenesest ei põhjusta, kuid mida ta võib teatud eeltingimuste korral paljuski soodustada. Et inimeste elutempo muutub üha pöörasemaks, löövad ka hüperaktiivsuse sümptomid järjest rohkem välja. Lapsed on närvilisemad, murelikumad ja ka agressiivsemad kui näiteks kümme või viis aastat tagasi.
Mis selle häirega lastele kõige rohkem raskusi tekitab?
Kõige problemaatilisemad on neile õpikeskkond ja suhted teiste lastega.
Lasteaias saavad need lapsed üldjuhul veel hakkama, aga koolis, kus õpetajad esitavad neile konkreetseid nõudmisi, läheb juba raskeks. Närvilisel ja hajameelsel lapsel on keeruline 45 minutit keskendunult paigal püsida, koduseid ülesandeid teha ja kaaslastega arvestada.
Tugirühmades jagatud kogemuste põhjal võin öelda, et kui vähegi võimalik, tuleks aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laps panna väiksesse rühma, klassi ja kooli. Normaalsuurusega rühmas ja klassis on nii palju sagimist, et tema tähelepanu kaldub kogu aeg vajalikult kõrvale.
Mida rohkem on kaaslasi, seda suurem on võimalus, et see laps läheb kellegagi tülli. Ta on kergesti ärrituv, ei allu mängureeglitele, segab vahele ja tahab ise juhipositsioonis olla, mistõttu võivad teised lapsed üsna lühikese aja jooksul tõdeda, et temaga ei saa mõistlikult mängida või töötada.
Sageli ei tee õpetajad veel vahet sellel, kas laps on kasvatamatu või on tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Nad kipuvad püsimatut õpilast teiste ees laitma ning soodustavad madala enesehinnangu tekkimist. Pole harvad juhtumid, et niisuguse häirega lapsed on depressioonis, söövad ravimeid ning kalduvad suitsidaalsusele.
Samas võivad täiskasvanud palju ära teha selleks, et hüperaktiivne laps ennast paremini tunneks.
Praegu on Eestis suund väikeste koolide ja klasside sulgemisele. Mida teha siis, kui vanemal ei ole võimalik last väiksesse kollektiivi panna?
Õnneks on mõningad nipid, mida õpetajad saavad ka suures klassis kasutada.
Näiteks see, et laps tuleb istuma panna õpetaja lähedale, kas või esimesse pinki üle õpetaja laua. Pedagoog saab teda siis silmadega diskreetselt julgustada või minna tema juurde ja keerata tema pea õigesse kohta tagasi, kui tähelepanu kipub hajuma.
Selliste väikeste nippidega, mida kogu klass ei näe, saab õpetaja lapse tähelepanu jälle õigele asjale suunata.
Üks hea meetod, mida saavad kasutada nii õpetajad kui vanemad, on suurte ülesannete väiksemateks osadeks jagamine. Mahukate ülesannete puhul kipub ebaõnnestumisega harjunud laps kohe alla andma. Kui need aga juppideks jagada, jõuab ta üksikuid etappe ületades lõpuks ka suure eesmärgini.
Et hüperaktiivsel lapsel on väga raske 45 minutit järjest paigal olla, võib õpetaja teda aidata sellega, et laseb tal tunni keskel mõnda ülesannet täita: pesta tahvlilappi, jagada vihikuid laiali või tuua õpetajate toast mõni mahaunustatud ese. Õpetaja peaks oma palve sõnastama muidugi niimoodi, et laps tunneks ennast tõepoolest vajaliku olevat, samal ajal kui ta saab liikudes oma motoorset rahutust välja elada.
Kui õpetaja annab lapsele käskluse, peaks neil kindlasti tekkima ka pilkkontakt. Siis on vähemalt mingisugunegi lootus, et õpilane näeb pedagoogi ega ole oma mõtetega mujal. Eriti hea, kui õpetaja last ka õrnalt õlast puudutab ja palub tollel oma sõnadega üle korrata seda, mida ta ütles.
Ja loomulikult ei tohi ära unustada kiitmist.
Need nõuanded on kahtlemata head algklassiõpetajatele, kes tegelevad peamiselt ühe klassiga. Kuidas on aga võimalik säärast last aidata põhikoolis, kus õpilastel on palju õpetajaid ja klassiruume?
Üht-teist saavad ka põhikooli õpetajad ära teha. Kiita võib ju last nii või teisiti. Ja igal aineõpetajal on võimalik luua oma klassis olukord, kus ta paneb hüperaktiivse lapse istuma mõnda sobivasse kohta.
Õpetajad ja õpilased on sõlminud näiteks kirjalikke kokkuleppeid selle kohta, et käesoleva nädala tundides püüab laps ennast taltsutada. Samuti võib kokku leppida vaikivad märgid: näiteks kui õpetaja tõstab käe või pilgutab lapsele silma, mõistab too, et talle esitati juba väike hoiatus, kusjuures nii, et teised lapsed aru ei saanud.
Muidugi peab hüperaktiivsete laste puhul alati valmis olema ootamatusteks: see võte, mis sobib ühe lapse puhul, ei pruugi sobida teisele. Vanemad ja õpetajad peavad olema kogu aeg valmis 180-kraadisteks pööreteks ja muudatusteks. Näiteks tuleb klassis istumise kohti mõne lapse puhul mingi aja tagant vahetada, sest pärast ühe kohaga harjumist kipub nende tähelepanu taas hajuma.
Kui miski tundub hüperaktiivse lapse puhul toimivat, ei pruugi ta poole aasta pärast seda enam teha, mistõttu tuleb taas probleemile loovalt läheneda ja uusi lahendusi välja nuputada.
Kas olete tugirühmade kohtumistelt saanud ka rõõmustavat tagasisidet, näiteks et mõnest hüperaktiivsest lapsest on tubli inimene kasvanud?
Õnneks ei ole olukord nii hull, et kõigist hüperaktiivsetest lastest saavad õnnetud inimesed või kurjategijad. Palju on näiteid, kuidas muret tekitanud lapsed tulevad hiljem täisealisena ise hästi toime.
Öeldakse, et umbes 60 protsendil jääb aktiivsus- ja tähelepanuhäire alles ka täiskasvanueas, aga 40 protsendil kasvab see teismeliseeas välja.
Rõõmustav on ka see, et kui laps ei oska väiksena veel keskenduda ning oma impulsse ega emotsioone talitseda, võib ta vanemate ja pedagoogide abiga jõuda niikaugele, et suudab täiskasvanueas ennast valitseda. Oluline on, et vanemad ja teised täiskasvanud aitaksid lapsel eduelamusi leida ega lükkaks teda endast eemale.