Kaitseminister: kõik valdkonnad tuleks siduda rahvusliku rikkusega

Jaak Aaviksoo Foto: Elmo Riig / Sakala

Kaitseminister Jaak Aavik­soo leiab, et sarnaselt riigikaitsega peaks ka kõigi teiste valdkondade rahastamine olema fikseeritud teatud protsendina rahvuslikust kogutoodangust.

NATO riikides peavad kaitsekulutused moodustama 2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT-st). Veel hiljuti kehtinud plaanide kohaselt pidi Eesti selle tasemeni jõudma tuleval aastal. Mullu oli kaitsekulutusteks ette nähtud 1,69 protsenti.

Jaak Aaviksoo, teie valitsemisala tänavune rahakott jäi negatiivse lisaeelarve vastuvõtmise järel pidama 1,75 protsendile sisemajanduse kogutoodangust. Lisaks on langenud ennustatav SKT. Kui palju tuleb kaitsekulusid algsete plaanidega võrreldes vähendada?

See, et SKT suurus nüüd ümber hinnati ja meie eelarve vähenes, on mõistlik ja igati arusaadav kärbe. Kui varem arvestati SKT suuruseks 260 miljardit, siis nüüd on järele jäänud vaid 235 miljardit.

Ent lisaks SKT vähenemisest tulenevale kärpele võeti meilt ära veel 370 miljonit krooni sellega, et kaitsekulutuste osaks määrati 1,75 protsenti SKT-st, ehkki koalitsioon oli kokku leppinud 1,9 protsendis ja see oli ka vastuvõetud riigieelarves kirjas.

Nii et kokku tuleb meil hakkama saada 667 miljoni võrra väiksema rahakotiga, kui oli kinnitatud eelarves.

Kust need sajad miljonid kokku hoitakse?

Seda koormat peavad kandma kõik üksused alates ministeeriumist ja lõpetades allasutustega. Palgafond kahaneb 10 protsenti ning nii mõnedki hanked ja investeeringud, mis olid kavandatud käesolevasse aastasse, jäävad ära või lükatakse edasi.

Kui väga jämedates joontes öelda, siis kolmandik kärpest tuleb palga, kolmandik hangete ja kolmandik relvastuse pealt.

Kui palju Eesti kaitsevõime selle tagajärjel kannatab?

Sellele on raske vastata. Ega kaitsevõime ühe aastaga väga palju ühele või teisele poole muutu. Nii mõnigi asi, mis tegemata jääb, oleks vajalik, aga kindlasti ei saa öelda, et kui kaitseministeeriumi eelarvet kärbitakse 16 protsenti, on ka meie kaitsevõime 16 protsenti väiksem. Kaitsevõimet on kasvatatud juba kümmekond aastat.

Kaitseväele on palju tähtsam, et peaks paika meie põhimõtteline otsus hoida kinni kahe protsendi piirist. Vaat selle eesmärgi külilikukkumine oleks küll minu meelest väga olulise tähendusega.

Kas arvate, et 1,75 protsendi tase jääb lähiaastatel pidama, või võib see veel allapoole nihkuda?

Kunagi ei saa milleski lõpuni kindel olla, aga me oleme lubanud jõuda 2 protsendini aastaks 2010. Ilmselt tuleb kokku leppida uus tähtaeg, millal on kaitsekulutuste osa 1,75 protsendi asemel 2.

Negatiivne lisaeelarve on siiski vaid tulekahju kustutamine ja ilmselt kavatseb valitsus hakata peatselt pikema perspektiiviga tegelema. Kuidas kaugemad väljavaated tunduvad?

Riigil on igal aastal vaja koostada eelarvestrateegia eelseisvaks neljaks aastaks. Meie mitte just kõige õigeaegsema eelarve kärpimise üks põhjus oli see, et mullu koostatud eelarvestrateegia ei sisaldanud piisavalt konkreetseid summasid.

Loodan, et nüüd on meil vastutust ja pikka pilku, et sisustada järgmise nelja aasta kava konkreetsete arvudega. See ei ole lihtne, kuid on väga vajalik, et me kogu aeg ei tegeleks tulekahju kustutamisega.

Palju on räägitud sellest, et ümbertegemist ei vaja ainult kulu-, vaid ka tulubaas.

Ma arvan, et see teema on õigesti tõstatatud. Hulk kõrvaltvaatajaid on osutanud, et Eesti eelarvepoliitika oli jätkusuutlik tormilise kasvu ajal, kui inflatsioon, majanduskasv ja euroraha kergitasid igal aastal eelarve mahtu ligi paarkümmend protsenti, aga normaalses olukorras on vaja teistsugust poliitikat.

Ütlesite kindral Johan Laidoneri sünniaastapäeva puhul Viljandis peetud kõnes, et seisukoht, nagu poleks kaitsekulutusteks vaja küllalt raha anda ja neid võiks kerge südamega kärpida, on lühinägelik. Ent samal arvamusel on ju ka hariduse, sisejulgeoleku, kultuuri ja kõigi teiste alade inimesed. Mis kaitsevaldkonna eriliseks teeb?

Ma olen sellega täiel määral nõus: peaksime iga valdkonna tegemisi pikema aja peale planeerima ja määrama nende rahastamise kindlates proportsioonides rahvuslikku rikkusse. See on iseenesestmõistetav. Kui jäigad need piirid olema peavad, on läbirääkimiste küsimus. Selge on aga see, et niisugune kindlustunne peaks olema kõikidel elualadel.

Kaitsevaldkonda eristab näiteks arstiabist, haridusest ja kultuurist see, et nonde valdkondadega puutume vahetult iga päev kokku ja nii on nende kvaliteet tuntav. Kaitsekulutuste kokkutõmbamise tõttu ei juhtu aga näiliselt mitte midagi. Seepärast leiavad populistlikud valitsused sageli, et raha tuleks võtta riigikaitselt — sel aastal ju sõda ei tule.

Kiusatus kaitse-eelarvest kopsakaid tükke haarata on suur, aga kui meie rahakotti poole võrra koomale tõmmatakse, tuleb ka pooled kaitseväelased koondada.

Ideed, et kahandame hariduskulusid 50 protsenti, ei võtaks keegi tõsiselt. Kui keegi niisuguse mõttega lagedale tuleks, ei trükiks te seda ilmselt oma lehes äragi.

Väga suure pealkirjaga trükiksime.

No või siis sedapidi. Ent kui keegi pakub välja kaitsekulutuste vähendamise poole võrra, peetakse seda arutamist väärivaks. Inimesed ei taju, et välisjulgeolekusse tuleb kogu aeg investeerida, vastasel korral oleme ühel hetkel halva üllatuse ees ja siis ei aita kriisiplaanid enam midagi.

Julgeoleku kohta ei saa kunagi öelda, millal seda on piisavalt, ja seepärast seovadki riigid oma kaitsekulud sisemajanduse kogutoodanguga. NATO-s on nende määraks kokku lepitud 2 protsenti.

Majanduskriis on toonud mitmes valdkonnas kaasa hindade alanemise. Kas ka kaitsesfääris võib seetõttu vähem raha kuluda või relvakaupmehed siiski allahindlusi ei tee?

Indeksid näitavad, et relvastuse hinnad on kasvanud rohkem kui muud hinnad. Aga muidugi võivad siin ja seal mingid muutused tulla.