Läinud sügisel soetas Pollis asuva Seedri puukooli juht Elmar Zimmer oma firmasse pookimismasina ja nüüd edeneb talvine pookimine varasemast märksa libedamalt.
Uue pookemasinaga läheb töö ludinal
2. märts 2009, 21:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda tööd teeb Elmar Zimmer elumaja keldrikorrusel laualambi valgel aeg-ajalt lõbusasti vilet lastes.
«Talvel on viljapuid pookida hoopis mõnusam kui suvel neid põllul silmastada,» nendib ta. «Selg ei jää kangeks ega silmad haigeks. Nokitsed siin omaette ja kuulad raadiost poliitikute jagelemist.»
Sõrmede vahel sünnib uus elu
Väärt masina ostis puukooli juht Itaalia aiandusnäituselt.
«Minu teada Eestis teist sellist polegi. See maksis 18 000 krooni,» lausub ta uhkusega.
Seejärel võtab Zimmer kilekotist niiske saepuru seest järjekordse pookealuse ja laual olevast kimbust pookeoksa ning peseb mõlemat korralikult.
«Sodi ei tohi olla. Nii ei nürista lõikamine terariistu ning komponendid kasvavad hiljem paremini kokku,» räägib ta.
Pookimistööd on omajagu huvitav jälgida.
Kõigepealt asetab aednik masinale pookealuse ja säuh! lõikab sellesse oomegakujulise sälgu. Siis võtab ta õunapuuoksa, lõikab sellest kahe pungaga jupi ning teeb sellessegi masinaga sisselõike. Seejärel sobitab ta sälgud omavahel kokku ning uuele elule ongi alus pandud.
Kinni seob Zimmer tulevase «Kuldreneti» istiku pooketeibiga.
«See venib kenasti ja venitades muutub kleepuvaks — pole vaja sõlme teha ega midagi,» ütleb ta ning lisab: «Vene ajal kasutasime polüetüleenkilet ning kui taim kokku kasvas, hakkas see teda soonima. Pooketeip aga laguneb õues viie nädala jooksul.»
Talvekorterist triiphoonesse
Poogitud taime otsa määrib Elmar Zimmer haavamastiksi Arbokoliga. «See ei lase niiskust välja, samas lubab puul hingata ning tänu elastsusele taime kasvades venib. Varem kasutasime selle asemel soojendatud pookevaha,» kõneleb ta.
Mees märgib, et ideaalne on, kui pookealus ja poogitav lõik on ühejämedused. «Juhul kui ümbermõõdud on erinevad, tuleb jälgida, et vähemalt ühe poole pealt kambiumikihid kokku läheksid. Siis hakkavad hiljem mahlad liikuma ja taim läheb kenasti kasvama.»
Pärast pookimist hoitakse istikuid nädala jagu toatemperatuuril ning siis viiakse need keldrisse, kus on kolm soojakraadi.
«Pungad seal enam ei arene, aga kokkukasvamine jätkub,» kõlab põhjendus.
Märtsi lõpul või aprilli algul võetakse puuhakatised talvekorterist välja.
«Talvel poogitud istikud on esialgu õrnad ja esimesel aastal kasvavad nad katmikalal,» lausub Zimmer. «Tugevamad istutatakse potti, nõrgemad lähevad esialgu peenrasse jõudu koguma.»
Kasvuhoones on võimalik vajalikku temperatuuri hoida ning istikute areng on kiire. Sügiseks on neil pikkust juba üle meetri.
Nuga ja käärid saavad puhkust
Varem oli Seedri puukooli põhiline abivahend klassikaline pookimisnuga, mõni aasta tagasi soetati aga talvisteks töödeks spetsiaalsed käärid.
«Neid kasutades jõudlus küll suurenes, paraku väsisid pikema kasutamise korral käed ära,» nendib Elmar Zimmer.
Hiljuti ostetud pookimismasin on tema ütlemist mööda täisprofiriist ning sellega läheb töö märksa kergemalt.
«Masin töötab jala jõul,» selgitab Zimmer ning lisab: «Sellel on peal ka spidomeeter, mis jalaliigutused kokku loeb.»
Uus tööriist võimaldab kasutusele võtta ka üsna jämedaid pookealuseid.
«Talvisel pookimisel peab alusmaterjal võimas olema, siis on kokkukasvamine hea ja hilisem areng kiire,» rõhutab aednik.
Kui veel mullu kasutati Seedri puukoolis talviti tööliste abi, siis nüüd saab Zimmerite abielupaar kahekesi hakkama. Kuu aja jooksul teevad nad kümme tuhat pookimist.
Pookimisnuga prügikasti nad siiski heitnud ei ole: see leiab kasutust suvisel silmastamisel. Sel moel on kavas saada samuti kümme tuhat uut istikut.
«Et silmastatud taimed talvel ei hukkuks, kaevame need sügisel maast üles ning paneme koos pookeokste ja -alustega keldrisse talvituma,» sõnab Elmar Zimmer ning meenutab, kuidas nad aastaid tagasi silmastasid ühel suvel kakskümmend tuhat taime, kuid siis tuli külm lumeta talv ja kaks kolmandikku neist hukkus.
«Peame siin põhjamaal aiandusele lähenema loominguliselt ning suvist soojust maksimaalselt ära kasutama,» rõhutab asjatundja.
Omal ajal käis ta talvise pookimise tehnikat õppimas Soomes. «Seal on ju veel palju külmem kui meil ning silmastamist seal peaaegu ei kasutatagi.»