Rääkides Helvest, räägime Karksi kultuuriloost ja hariduselust

Pärnumaalt tulnud Helve Joone esimene töökoht oli Karksi ja Sudiste vahele jäävas Toomesoo koolis. Maja on alles ning Karksi kanti on püsima jäänud ka sealse kultuuri- ja hariduselu alustala Helve Joon. Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 19. mai «Sakalas»

Ei teagi, kust see algustäht E on nüüd lagedale ilmunud. Peaaegu seitsekümmend aastat sai Helve olla Helve, nüüd on keegi E välja nuhkinud ja viimasel ajal on tekkinud kaksipidi kirjutamist.

«Mul on H-ga alustamine käe sees ja kirjutan ennast ikka sedaviisi, aga kes tahab E-ga kirjutada, lasku käia. Eks nii ole muidugi õige,» tunnistas Helve Joon.

Kuidas Elvest sai Helve

Nimetähtedest oli Helve Joonel rääkida veel teinegi lugu. Karksi tulles oli ta saanud nime ette juba H-tähe, ent kui 75 aastat tagasi sündis Pärnumaal Mihkli kihelkonnas Tarva külas tüdruk, pandi talle nimeks Elve. Ehkki sünnitunnistusel ja passis seisab seniajani nõnda, muutus esitäht juba ammu: siis kui tüdrukutirts kooli läks.

Tarva külas elas palju lapsi. Nad kõik olid pisut vanemad kui Elve ja pidid sügisel kooli minema. «Ajasin siis emale peale, et tahan ka,» meenutas naine.

Elve oli saanud aprillis kuueaastaseks. Ema leppis õpetajaga kokku ja sügisel võeti laps mängukaaslastega ühte klassi. Lugeda ta juba oskas, kirjutada mitte.

Õpetaja Aurora Maimets, keda õpilased kutsusid ikka proua Maimetsaks, hakkas lastele kirjatähti õpetama. «E-tähte mina ei osanud. Kirjutasin tagurpidi ja tuli 3. Elve oli vaja E-ga kirjutada, aga mul tuli muudkui 3 ja 3,» jutustas ta. Ilmselt sai proua Maimetsal villand ja ta tegi ettepaneku proovida H-tähega.

«See tuli mul nii hästi välja, et sellest ajast peale kirjutasime kõik mu koolitunnistused, diplomid ja muu Helve nimele,» lausus ta.

Nüüd peab naine dokumente täites kramplikult meeles pidama, et nimi ikka õige saaks.
Kool sai läbi ning 17-aastane Helve ja tema pinginaaber Hildegard suunati Haapsalu pedagoogilisest koolist omaaegsesse Abja rajooni. Helve pidi minema Laatre kooli algklassi- ja muusikaõpetajaks, Hildegard aga Karksi ja Sudiste vahele jäävasse Toomesoo algkooli. Paraku ei läinud asjad nii libedalt.

Miks Helve Joon siia tuli

«Abja rajooni haridusosakonna juhataja vahetas meie nimed ära ning määras käskkirjaga minu Toomesoole ja pinginaabri Laatresse,» meenutas mu vestluskaaslane.
Nii sai Helvest juhuse läbi Karksi inimene ning ta ei tea seniajani, kuidas Laatre lapsed laulma õppisid: Hildegard laulmisõpetaja polnud.

«Sattusin niisiis Karksi ja Sudiste vahel olevasse  Toomesoo kooli. Hoone on praegugi alles, selles elab minu kolleeg Irmgard Anderson,» sõnas Helve.

Toomesoo koolis oli õpilasi mõnel aastal poolesaja ümber. «Lapsed õppisid seal väga põhjalikult,» muigas naine. Olles läinud õpetajaks 17-aastasena, tuli tal anda tunde isegi 15—16-aastastele algkooliõpilastele, kes ei tahtnud teinekord sõna kuulata.  

«Olin väike ja nääpsuke. Koolipoisid ikka rüselesid omavahel. Haarasin kord Juhan Moksil, suurel ja tugeval poisil rinnust kinni ja käratasin: «Kas saad lõpetatud!» Ta lõi rinna ette ja küsis, kas tahan temaga kakelda. Ma ei tahtnud. Tõmbasin kohe tagasi,» naeris Helve.

Habras õpetajanna pidi Toomesool sõjaväekohuslastele muu hulgas õpetama rivikäsklusi ja tegema neile selgeks püssiosade venekeelsed nimetused. Neid tundis ta ülihästi. «Pedas oli võimalik laskmist proovida ALMAVÜ õpperingis. Olin noor ja sportlik ning mulle see meeldis. Laskmisspordis on mul isegi noorte teine järk,» teatas ta. Midagi pidid poisidki tema käe all selgeks saama, sest nende teadmiste üle peeti arvestust.

Toomesoo kool lõpetas tegevuse 1973. aastal. Varsti ehitati Sudiste ühepereelamutesse Karksi kolhoosi lastepäevakodu ja kui valmis Karksi lasteaed-algkool, tuli Helve 1987. aastal Sudistest sinna juhatajaks. Olnud sellel kohal umbes kümme aastat, jätkas ta mõne aasta tegevust ajaloo- ja kodulooõpetajana ning jäi siis pensionile.

Karksi piirkonna poliitikaelus on Helve osalenud nii omaaegses külanõukogus kui iseseisvusaja vallavolikogus. Ainult viimastesse kooseisudesse pole ta kuulunud. Mingil ajal juhtis Helve Joon volikogus kultuurikomisjoni tööd ning tegeles külades asuvate rahvamajade ja raamatukogudega.

1954. aastal Pärnumaalt Abja rajooni kooliõpetajaks suunatud Helve Joon enam Karksi kandis vastutulijatelt tere kuulmata õieti liikuda ei saagi.  

«Põlisasukaid olen õppinud tundma, aga pärast kolhooside kaotamist on Karksi tulnud palju uut rahvast ning kõiki ma ei tea,» tunnistas kunagine õpetaja.

Kes õieti on Karksi Helve

Praegu on Helve Joon Karksi küla inimene. Ta on alates 1995. aastast osalenud külaliikumises Kodukant, lööb kaasa Karksi kultuuriseltsi ja haridusseltsi töös, peab sealses külamajas muuseumitube, laulab ansamblis Ehatäht ning kuulub Leader-programmi Mulgimaa arenduskoja piirkonna projektihindamise komisjoni, Karksi vallalehe toimetusse ja Eesti kodu-uurimise seltsi. Olgu öeldud, et see loetelu pole kaugeltki täielik.

Teinekord tuleb Helvele ühtäkki meelde, et ühel või teisel koosolekul oleks jälle vaja midagi teha. «Olen end kõigega sidunud ja siis hädas olnud, et enam ei jõua,» muigas ta.

«Kohustused käivad minuga kaasas — lihtsalt istekoht vahetub, kui koju lähen. Mul on siin külamajas arvuti ja kodus ka ning lõpuks ei teagi missugune käsilolev asi kummas on,» rääkis ta. Põhiliselt kirjutab Helve praegu projekte. Ta kannab mälupulki kotis kaasas või saadab materjalid iseendale e-postiga, et kirjutised ühest arvutist teise jõuaksid.

Projektide kirjutamisega Helve Joon hätta ei jää. Metoodikat ta tunneb, ent peab ometi iga taotluse kallal eraldi vaeva nägema, sest nende tegevus ja eesmärk on erinevad. «Tuleb süveneda,» nentis ta.

Rahataotlustele saab Helve komisjonidelt enamasti jah-sõna, üksnes haruharva juhtub, et Karksi külamaja jääb rahast ilma.

Indu ikka ja jälle uusi projekte kirjutada annavad Helvele teda ümbritsevad inimesed. «Anne Kaljumäe, Hille Krusberg ja Margus Mõisavald on väga tublid,» nimetab ta oma väljakujunenud meeskonnast mõnda.

«Kui peaks kõigega üksi hakkama saama, kirjutama, teostama ja hiljem veel aruandlust tegema, kasvaks asi üle pea,» sõnas ta. Projektidega tegelda talle meeldib, tema sõnutsi arendab see nii teda ennast kui seltsi.

Karksi rahval pole korraga käsil ainult üks asi. Praegu tegutsetakse seal lausa viiel rindel.
Kultuuriseltsi kaks suuremat investeeringuprojekti on külamaja akende vahetus ja fassaadi renoveerimine. See poolemiljoniline töö peab valmima sügiseks. Üht-teist on käigus ka seltsitegevuse arendamiseks.

Karksi haridusseltsi rahataotluse toel on trükist ilmumas raamatu «Aastad ja inimesed Karksi kultuuri- ja hariduselus» teine osa ning ette valmistatakse juba kolmandatki.

Kas sai mulk?

Mulgi keelega on Helve Joon ettevaatlik: tahaks küll rääkida, aga vist päris hästi ei oska.
Mulgi keele sõnad on tal ometi suus ja alatasa kipub olema sedaviisi, et kui teine murdes kõneleb, tahaks hirmsasti samamoodi vastata.

Helve meelest teebki Karksi kandi eriliseks keelepärand. «See nõudis natuke sisseelamist, kui Pärnumaalt siia tulin,» tunnistas ta.

Segadus algas kohe, kui ta Karksi-Nuias Pärnu bussilt maha astus ja teed küsis. «Tahtsin Toomesoole minna ja hea oli, et juhataja teed osutades ka kätega vehkis, sest jutt tuli umbes selline: «Mine õkva alla, siis hääd kätt, siis keera kurakätt ja siis õkva edesi,» meenutas ta. Koolilapsed olevat tema sõnutsi rääkinud, et nende kodupõllul kasvab kesü ja rügä.

Karksi on Helve meelest märkimisväärne ka kultuuripärandi poolest: kus mujal saaks suure osa kohalikust loost ära rääkida vanapaganajuttude põhjal?

Helve lemmikute hulka kuulub see, mis kõneleb Lisna ja Lasna leivaloopimisest, ning oma giiditöö kogemustest teab ta kinnitada, et ordulinnuses ei jäta turiste kunagi külmaks viltuse kirikutorni lugu.

«Kirikuõpetaja vaadanud, et vöörmünder on jutluse lõppedes alati svipsis. Hiilinud siis ükskord vaatama, kus abiline käib, ja leidnud tolle keldris koos sarvikutega armulauaveini timmimas. Astunud ligi, põrutanud jalaga vastu maad ja käratanud vöörmündrile: «Kao siit jalamaid!» Nõnda kui ta jalaga vastu maad pannud, vajunud Karksi kiriku torn viltu.»