Ugala dramaturg saab Valgetähe ordeni

Foto: Siim Vahur

Neljandat aastat Ugala teatri dramaturgi ametit pidav Ülev Aaloe võtab vabariigi aastapäeval presidendilt vastu Valgetähe IV klassi ordeni.

Ülev Aaloe, kas teid üllatas see, et olete üks neist, kes tänavu kõrge autasu saab? Dramaturge on autasustatavate hulgas harva ja kirjanikke ka mitte just sageli.

Eks ikka üllatas. Narr oleks ju mingit autasu kangesti oodata, aga tunnustus tehtu eest valmistab alati rõõmu. Kirjanikke on autasustatute hulgas varasematel aastatel olnud üksjagu. Mind tänas riik kui kultuurivahendajat ja tõlkijat.

Mida nimetaksite oma elutööks?

Põhjamaade kultuuride vahendamist nüüd juba neljakümne aasta jooksul: ilukirjanduse, näidendite, filmide ja artiklite tõlkimist, kõrgkoolides kirjandusloengute pidamist, kirjandusõhtute korraldamist ja juhtimist, kultuuriartiklite ja raamatute järelsõnade kirjutamist, toimetamist ning intervjuusid raadios ja televisioonis.

Ja muidugi ka dramaturgitööd, mis ei tähenda ainult näidendite otsimist ja lugemist, vaid ka tõlkimist ja lavale jõudmist. Teater on kahjuks kaduv kunst, tõlked õnneks jäävad mõneks ajaks.

Kaante vahel on mul nüüdseks üle 40 tõlkeraamatu, tõlgitud näidendite arv hakkab lähenema sajale. Ei unusta kunagi, kuidas legendaarne tõlkija pan Aleksander Kurtna oma sajanda näidendi tõlget tähistas. Mõni aasta läheb mul siiski veel. On, mida oodata!

Kirjanikest olen kõige rohkem aega pühendanud August Strindbergile ja Ingmar Bergmanile ning ma olen rahul, et just nendele.

Mis keeltest te tõlgite?

Valdavalt olen tõlkinud rootsi keelest. Ilukirjandust ka taani keelest, näidendeid veel soome, vene, inglise ja norra keelest. Ning eesti keelest rootsi keelde.

Mis teil praegu käsil on?

Tõlgin rootsi kirjaniku Stig Claessoni 2004. aastal ilmunud sümpaatset lühiromaani «Sina maga, ma pesen seni nõud» ««Loomingu» Raamatukogu» tarvis. Sel aastal ootavad järge August Strindbergi romaan «Üksi», mõned tõlked teatritele ja artiklid ajakirjadele.

Olete töötanud mitme teatri heaks, sealjuures kõige kauem Pärnus. Mida see aeg teile õpetas?

Olen töötanud kõigi Eesti teatrite heaks. Minu tõlkeid on mängitud kõikides draamateatrites. Aastail 1977—1982 töötasin kultuuriministeeriumi teatrite valitsuses repertuaari peatoimetajana. Peaaegu kõik tõlked ja algupärandid käisid minu käest läbi, samuti teatrite näidendite tellimiskirjad. Tol ajal sai nähtud valdav osa kõikide teatrite draamalavastustest.

Sealt tuli soov keskenduda üldise asemel üksikule ning võtsin vastu Ingo Normeti kutse minna dramaturgiks Pärnu teatrisse. Jäin sinna viieteistkümneks aastaks, sellest veidi alla poole töötasin teatrijuhi kohal.

See aeg õpetas teatrit läbi ja lõhki seestpoolt tundma ning seda, et ametikohast sõltumata tuleb jääda iseendaks.

Millest teie huvi dramaturgia vastu alguse sai?

Kodunt. Isa oli kogu Eesti Vabariigi aja väga tihedalt seotud teatriga. Stalini ajal keelati tal juhtival kohal töötada, aga kõikidesse teatritesse oli tal endiste teenete eest prii sissepääs ja ta võttis alati ka mind kaasa. Kodus oli väga palju teatrikirjandust ja isa õhutas mind näidendeid lugema: see panevat fantaasia rohkem tööle kui filmi või etenduse vaatamine.

See viga on mul praeguseni küljes. Paljusid näidendeid, mida olen lugenud, ise teatrisse vaatama ei kipu.
Miks te end Ugalaga sidusite?

Kui mul kukkus 60, olin Tallinna Linnateatris. Arvasin, et aitab töölkäimisest, elatan end ehk ka vabakutselisena ära. Kui olin mõne kuu vabadust nautinud, tegi teatri juht Peeter Tammearu mulle ettepaneku dramaturgikogemusi Ugalaga jagada — kas või poole kohaga ja suurema osa tööd Tallinnas kodus tehes.

Ugalas on mul palju häid tuttavaid juba teatrite valitsuse päevilt ning Tammearuga usalduslik vahekord tema kursuse diplomietendustest saadik — need anti Pärnu teatri egiidi all. Nii et ega ma kaua mõelnud. Pealegi tundub Tallinn mulle koduuksest välja astudes liiga suur.

Mis tänast tallinlast siin paelub?

Viljandi on mõnus vaheldus ning pakub võimalust inimestega suhelda. Linn ise on algusest peale kodune ja õdus. Tähtsusetu pole seegi, et minu poeg abiellus Viljandist pärit neiuga ning tema äia ja mind seob huvi kalavete vastu.

Ugala kollektiiv on tore ja ühtne ning kunstilises osas näen suurt potentsiaali. Lavastajad-näitlejad on suutelised enamaks, kui praegu välja paistab, ehk minu mätta otsast vaadates nõudlikuma repertuaari mängimiseks. Kõikide lavastajate portfellis ja mõtetes on põnevaid näidendeid.

Kahjuks ei sõltu kõik teatrist endast. Tugeva tagasilöögi andsid black-box’i ehitamise katkestamine ja kriisiaeg. Ellujäämistaktika leiutamine viib tähelepanu kõige tähtsamalt kõrvale.

Aga mina usun Ugalasse.