Masinad korda, inimesed targemaks!

Andres Hendrikson Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 26. aprilli «Sakalas»

«Kas tahate, ma näitan teile üht õpetlikku pilti?» katkestab tööinspektsiooni Viljandimaa inspektor Andres Hendrikson korraks intervjuu.

Järgmisel hetkel ilmub arvutiekraanile õõvastav kaader: massiivse treipingi vahele on kiilunud verine keha. Vaid paar detaili selles hakkliha meenutavas massis annavad aimu, et hetk varem oli see olnud elav inimene.

Hendrikson ütleb, et on seda fotot trumpässana kasutanud siis, kui mõni tööandja tema kabinetis tööohutuse teemal pikalt vaidlema kipub. Enamasti pidavat seepeale jutt lõppema ja isegi kõige tõrksamad tunnistavat, et hoolivalt ja targalt tegutsedes on võimalik niisuguseid juhtumeid vältida.

Ometi näitab statistika, et Viljandimaal on tööõnnetuste arv hüppeliselt kasvanud.

Andres Hendrikson, missuguse hinnangu annate maakonna tööohutusele?

Oleneb sellest, millise ajaga kõrvutada. Aastatel 1992, 1993 ja 1994 oli praegusega võrreldes lausa džungel. Siis pidin alatasa suhtlema tätoveeritud tegelastega, kes oskasid halvasti meie keelt ning olid ääretult ülbed. Mõistagi tuli toona ka tööõnnetusi nagu Vändrast saelaudu.

Kümme aastat tagasi olime astunud juba päris pika sammu edasi. Majandus kosus, inimesed rahunesid, saabus mingi stabiilsus. See andis end tunda ka tööohutuses.

Parimad aastad olid 2006 ja 2007, mil raha oli palju ning elu tundus olevat igati tipp-topp. Ettevõtjatel olid oma turud kindlalt käes ja kõik tegid rõõmuga tööd. Minul seevastu oli tegemist vähem, sest firmajuhtidel jätkus aega ja tahtmist parandada ohutust. 2009. aastal, kui tuli masu, läks jälle rabelemiseks.

Nüüd näib mulle, et tugevamad on pinnale jäänud ja nendega on taas hea rääkida. Edukas ettevõtja mõistab, et just reatöötaja tagab talle sissetuleku ning seepärast tasub teda kõigiti hoida. Loodan, et edaspidi hakkab olukord jälle paremaks minema.

Tuleb endale tunnistada, et täielikult pole tööõnnetusi kunagi võimalik vältida, küll aga saab neid hoolivuse ja läbimõeldud tegevusega vähendada.

Missuguse rikkumisega peate pidevalt rinda pistma?

Ühte asja ei saa esile tõsta, sest probleeme on terve ahel. Pole mõtet loota, et kui ülemus laseb alluvatel pea paljaks ajada, on kõik kohe hästi. Õnnetusi jääb vähemaks siis, kui peame ohutust kogu aeg au sees.

Viimasel ajal ajakirjanduses tööõnnetuste kohta ilmunud uudiste põhjal võib jääda mulje, et kõik töötajad on rumalad ja lohakad ega pea eeskirjadest kinni. See pole päris nii. Pahatihti ei tea hoopis tööandjad oma ülesandeid.

Viibisin hiljuti ühel kohtuistungil, kus küsiti inimeselt, kas keegi nägi, kui ta eeskirja rikkus. Meister olevat näinud. Ja mida too tegi? Oli lihtsalt vait. Mida me saame sellest järeldada? Seda, et kord oli käest ära. Nii lihtne ongi.

Enamik õnnetusi on tingitud puudulikust töökeskkonnast. Hädad algavad elementaarsetest asjadest: kord on koridor pime, kord ukseesine libe, kord aste sobimatus kohas, kord redelil pulk katki... Inimene peab nägema, mida ta teeb ja kuhu läheb, aga kahjuks pole see alati nii.

Tööandjal on neil puhkudel selge vastutus. Ei saa mõelda: näe, mees kukkus trepist alla, lollakas selline! Õnnetuse algpõhjus ei pruugi peituda üldse temas.

Ehmatavalt palju on kasvanud raskete õnnetuste arv.

Jah, kui kõrvutada eelmist aastat üle-eelmisega, on kasv kahjuks tõesti suur.

Miks?

Keeruline öelda. Raskeid õnnetusi põhjustavad massiivsed masinad või suured loomad. Kui inimesed jooksevad, lapp käes, mööda maja ringi, ei juhtu nendega enamasti midagi ohtlikku. Seega peitub põhjus töövahendites, mille korrashoiu eest vastutab tööandja.

Õnnetused tähendavad, et asutustes pole hoolt kantud, et masinad oleksid korras ja nende kasutajad hästi välja õpetatud. Seejuures on mehhanismid läinud aina keerulisemaks.

Mõelgem suurele tehasele, kus saja meetri pikkune ruum on otsast otsani masinaid täis. Pole raske ette kujutada, mis seal iga päev toimub ja kui palju ohte selles keskkonnas varitseb. Õnnetuse tõenäosus on väga suur. Niisiis tuleb saada töövahendid paremasse seisukorda ja töötajad targemaks.

Viimane traagiline näide pärineb Saaremaalt. Seal lömastas harvester metsatöölise pea. Ma ei tea juhtunu üksikasju, aga väidetavalt leiti mees alles siis, kui ta oli juba külm. See tähendab, et ta viibis masina juures täiesti üksi. Järelikult oli ettevõtte kodukord käest ära.

Keda kiidate, keda laidate?

Peab ütlema, et mida suurem on ettevõte, seda paremini teeb ta meiega koostööd. Pisikesed firmad, kus on koos õed, vennad ja lellepojad, on tavaliselt kõige hullem variant.

Eraldi võib välja tuua pisemat sorti ehitusettevõtted: mehed turnivad kümne meetri kõrgusel katuse serval niimoodi, et kui peaksid keele suust välja lükkama, kaotaksid tasakaalu ja kukuksid alla. Mingeid turvavahendeid nad ei kasuta. Vahel mulle mujalt kaebusi ei tulegi kui ehituselt, ikka ja jälle ehituselt. Mul on küll töö­plaan ees, aga ikka ei jõua neil firmadel kogu aeg sabast kinni hoida.

Tooge palun konkreetseid näiteid.

Väga hea läbisaamine on mul aktsiaseltsiga Aken ja Uks, mis on eraettevõtjatest maakonnas suurim. Seal on ametis viissada inimest! Ettevõttes tehakse järjepidevalt tööd, et masinad oleksid hooldatud ja inimestel tervis kontrollitud. Kui kaebusi tuleb, lahendatakse need kiiresti.

Väga raske juhtum on üks väiksemat sorti ehitusfirma, kellega võin ühe olukorra ära klaarida, ent tuleb uus objekt ja kõik hakkab otsast peale. Väga kurnav on, kui pead pidevalt justkui hiina keelt rääkima.

Tihti nurisetakse, et tööohutusplaani koostamine on mõttetu bürokraatia, mis raiskab asjatult aega. Minu arvates on siiski elementaarne, kui tegija laseb enne asja juurde asumist mõttes tööde ajagraafiku ja üksikasjad silme eest läbi ning paneb kirja. Vahetatagu siis Paistu kiriku tornikiivrit või ehitatagu Viljandis Tallinna tänava äärde uut kaubanduskeskust — töötajad peavad teadma, mida nad teevad ja kuidas.

Kujutage ette, et jookseme teiega sadat meetrit, kui meile kargavad kallale Kaukaasia lambakoerad. Me ei jõua kuigi kaugele! Tuleb ikka koerad ketti panna ja alles siis start anda. Sama lugu on töödega: kõigepealt on vaja mõelda ja seejärel tegutseda.

Nõuded ei ole kontimurdvad. Erinevalt levinud arvamusest ei nõuta Eestis, et kõigil peab kogu ehitusplatsi ulatuses alati kiiver peas olema. Kui kaks meest kaevavad krundi piiril kraavi, ei ole mingit mõtet sundida neid kiivrit kandma. Seevastu katusele mineku korral on see elementaarne. Mõelda on tarvis! Selleks ongi tööohutusplaani nõue kehtestatud.

Kas tunnetate erinevust Viljandimaa ja teiste maakondade ettevõtete mentaliteedis?

Jah, väljastpoolt tulnutega on päris palju muret. Olen küll ja küll näinud Tallinna, Tartu või Pärnu tegijaid, kes on võitnud Viljandimaal hanke ja tulevad siia justkui kolkasse. Mõni ei paista üldse teadvat, mis on ehitus: tegutseb nagu jumal juhatab. Peaaegu kõik siinsed surmajuhtumid on leidnud aset mõne teise maakonna firma tehtud töödel.

Kohalikud ehitusettevõtjad, näiteks Pärlin ja Silindia teavad hästi nõudeid. Neilt jooksevad teatised mulle kenasti kohale ja kui lähen objektile, on kõik korraldatud, nagu vaja.

Ühes firmas küsis keegi näitsik: «Mida me saame, kui kõik need nõudmised täidame?» No mida muud sa sellisele küsimusele oskad vastata kui seda, et siis on asjad korras: kõik tulevad hommikul lauluga tööle ja lähevad õhtul lauluga koju. Pealiskaudse suhtumise juures on seda ehk raske mõista, kuid südamerahu on hindamatu väärtus.