Mihkel Raud: raamatu populaarsus oli positiivne ehmatus

Ehkki 1990. aastatel nautis Mihkel Raud publikumenu ansambli Mr. Lawrence laulja ja eestvedajana, rahuldub ta praegu Singer Vingeri rütmikitarristi kohaga. Foto: Peeter Langovits

Mullu novembris keerati meie raamatupoodides ajaratast veerandsada aastat tagasi ja seda mitmes mõttes. Esiteks ilmus müügile Mihkel Raua autobiograafiline «Musta pori näkku» Eesti 1980. aastate rokielust ning teiseks muutus see imekähku defitsiidiks nagu toona kõik head raamatud.

Ehkki armastatud kodumaiste artistide elulugu käsitlevad teosed on Eestis viimasel ajal väga populaarsed olnud, tuli muusiku, saatejuhi ja kolumnisti Mihkel Raua noorpõlve meenutuste ülisuur menu paljudele suure üllatusena. Eelkõige seetõttu, et tavapärase ilustatud keerutamise asemel lajatab tema otsekohesuse ja mahlaka kõnepruugiga.

«Sakala» esitas Mihkel Rauale portsu küsimusi, mis selle köitva loo puhul tekkisid.

Mihkel Raud, mis on pannud nii suurt hulka inimesi ostma raamatut, mis peaks olema pigem nišitoode? Enamik neist on ju sellised, kel pole mingit isiklikku suhet 1980. aastate pungi- ja rokimaailmaga ning kes kuulevad säärastest nimedest nagu Generaator M ja Anonüümne AK tõenäoliselt esimest korda.

Kui ma seda raamatut kirjutasin, oli see esiteks mõeldud ikka puhta meestekana, sellisena, mida loevad umbes meieealised, kolmekümnesed-neljakümnesed, inimesed, kes mäletavad neid sündmusi või olid nendega isegi otseti seotud, need, kellele seal midagi resoneerib.

Ma just emaga rääkisin sel teemal veel kord ja tema ka imestas, kuidas on säärane puhtal kujul niširaamat nii suurele lugejaskonnale huvi pakkunud.

Väga erinevad inimesed on nimetanud väga erisuguseid põhjusi, miks see nii on juhtunud. Üks neist on ehk see, et kuigi tegemist on rokkari tõusu ja langemise looga, on see ka natukene universaalsem.

Peadpööritava elu ning sellest tulenevate alkoholi- ja muude probleemidega on paljud inimesed kas otseselt või pereliikmete kaudu kokku puutunud. Võib-olla ka seetõttu puudutab mu raamat nii laiu ringkondi.

Teiseks oli mul väike kavatsus selle raamatuga ajastut dokumenteerida ja näidata seda veidi teise kandi pealt, kui on tehtud nii-öelda ametlikus ajaloos. Küllap on seda huvitav lugeda ka noortel, kes siis polnud veel sündinudki, sest hulk sealseid tegelasi on seniajani pildil. Kõik ju teavad, kes on Hendrik Sal-Saller või Tõnis Mägi.

«Musta pori näkku» on siis justkui punk, mis ühel hetkel läks alternatiivsest protestiliikumisest ootamatult popiks kätte ära.

Täiesti võimalik. Selle raamatu elulugu on suuresti arusaamatu nii mulle kui minu sõpradele ja isegi kirjastajale. Muidugi mõista me ei kurda selle üle, vastupidi: igaühel on ju hea meel, kui tema töö vastu tuntakse suurt huvi ja sellest räägitakse. Ütleme, et niisugune populaarsus oli ehmatus, aga positiivne ehmatus.

Milline ehmatus oli see raamat teie emale Aino Pervikule? Teie tollane eluviis talle muidugi üllatusena ei tulnud.

Ma andsin emale raamatut lugeda enne selle trükkiminekut, sest ta esineb selles mitmes episoodis ning ma tahtsin olla kindel, et ta sellega nõustub.

Ülearu suur ehmatus raamat emale ei olnud — eks ta ju laias laastus teadnud, millega tema poeg tegeles. Ta on aga tähelepanuväärselt moodsa mõtlemisega inimene ning sellist tüüpi väga naturalistlikud memuaarid teda ei šokeerinud. Ta tegi küll mõned ettepanekud — mitte teda ennast puudutavate lõikude osas — ja neid võtsin ma ka arvesse.

Olete elus läbi teinud kardinaalse muutuse ja vaevalt, et samastate end isikuga, kes selles raamatus tegutseb. Kas see tähendab, et usute inimese nii-öelda uuestisündi?

Kahtlemata. Eks see tulene ka inimese vanemaks saamisest. Me oleme ju kõik nooruses parajad ludrid ja põhupead ning vanemana vaatame elule hoopis teistmoodi.

Olen veendunud, et inimest vanuses 40, 50 või 60 aastat on väga raske mõõta või hinnata selle järgi, milline oli ta 18- või 21-aastasena.

Raamatust paistab, et sel perioodil oli teil kaks peamist sõpra, Hendrik Sal-Saller ja Kojamees — muidugi kui alkohol kõrvale jätta. Kojamehe kohta ütlete seal, et kogu jamast väljarabelemiseks tuli lõpetada temaga suhtlemine. Kui palju te praegu Kojamehe ehk Tallinna volikokku kuuluva Tarmo Kruusimäega suhtlete?

Me ei olnudki temaga tükk aega suhelnud. Aga nüüd, kummatigi pärast raamatu ilmumist, on meil olnud päris palju ja kaunis sõbralikku juttu. Ma ütleksin: ei ole olnud mingisugust vimma, meie suhted on igati sõbralikud. Meie maailmad on pärast neid aastaid eri suundades jooksnud ja võib-olla seepärast me temaga iga päev koos ei istu.

Inimestel võivad ju tekkida käärid, kui nad vaatavad praegust konservatiivset isamaaliitlast Kruusimäge ja siis loevad, mida ta omal ajal tegi.

Loomulikult võivad tekkida käärid, aga eks see ole ikka inimeses kinni, millise järelduse ta teeb. Mingil juhul ei tahtnud ma selles raamatus osutada, et vaadake, milline mees ta oli 20 aastat tagasi, ja ärge tema poolt küll hääletage. Ma olin ise ju täpselt sama jube kuju ja ma ei arva, et inimeste üle tuleks otsustada selle järgi, kuidas nad aastakümneid tagasi käitusid. Need vanad ju ei mõjuta inimeste elu tänapäeval.

See veendumus ehk lubaski mul neid sündmusi natuke naturalistlikumalt kirjeldada.

Mis te arvate, kas see, kui meil oleks olnud toona läänelik sõnavabadus, mille puhul tuntud inimese väikseimgi skandaalipojake suureks puhutakse, oleks meie muusikuid rohkem distsiplineerinud või oleks see neile veelgi hukatuslikum olnud?

Mul on raske öelda. Teame ju, et läänes ei pannud see vabadus rokkmuusikuid kuidagi teistmoodi toimetama. Ma arvan, et küllap oleks siin samamoodi olnud. Kõik on ikka kinni kuvandis, mida rokkmuusik tahab välja vedada.

Praegu ei tundu rokkmuusikute elu nii hull olevat — ometi peaks ju kõik jõudma leheveergudele.

Seda ei oska ma kommenteerida, sest ma ei ole ise tunnistaja sellele, millist elu noored rokkarid praegu elavad. Aga mulle tundub, et tänapäeval on muusikategemine muutunud rohkem tööks ja professiooniks. Meil see nii ei olnud. Võib-olla on elu ka seetõttu märksa distsiplineeritum ja mõeldakse enne, kui minnakse kuhugi avalikkuse ette laaberdama, kui see pole just eesmärk omaette.

Tänapäeval on publik ses mõttes vähem andestav. Minagi ei soovi laval näha pahempidi silmadega tegelast, vaid tahan kuulata head kontserti.

Mis tundega te jälgite niisuguste välismaiste andekate narkomuusikute nagu Amy Winehouse’i või Pete Doherty elusaatust? Kas mõistate neid, tunnete neile kaasa või ei pea üldse vajalikuks neid tähele panna?

Kindlasti pean ma vajalikuks neid tähele panna ning ma saan neist ka väga hästi aru ega mõista neid hukka. Ja kindlasti on nende elu mitu-mitu korda hullem kui minu või mõne minu lähedase sõbra tollal läbielatu. See on muidugi muret tekitav, aga samas kuulub rokistaari müüdi juurde.

Küllap ka Winehouse — võib-olla mitteteadlikult, aga ikkagi — saab aru, et uued Janis Joplinid ei sünni ainult suurepärasest lauluhäälest ja ürgsest andest, vaid suuresti elustiilist.

Teie raamatus on peaaegu kõik tegelased oma pärisnimedega, välja arvatud üks-kaks inimest, kelle puhul on nimede asemel vaid vihjed. Üks neist on stetsonkaabuga mees, kellega seotud peatükk on minu arvates üks raamatu valusamaid. Kas see oli teie enda alalhoiuinstinkt või ei tahtnud te kirjastaja kohtusse minna?

Ei seda ega teist. Mulle lihtsalt tundus liiga odav hakata seal inimeste nimedega mängima. See on tegelikult kogu ülejäänud teosest selgelt distantseeruv peatükk.

Aga seda ei saanud ikkagi välja jätta.

Sellega oli nii ja naa. Kui ma olin selle valmis kirjutanud, siis ma ikkagi kõhklesin, kas see on vajalik peatükk. Aga ma arvan, et selles on mitu väga tähtsat aspekti. Minule olulisim oli seal tegelikult Jeesus Kristuse teema. Olengi öelnud, et tegelikult on see peatükk rohkem Kristusest kui stetsonkaabuga mehest, kes oli — nagu ka raamatus kirjas on — väga andekas laulukirjutaja ja hea muusik.

Olete öelnud, et igale inimesele on ette nähtud teatud kogus alkoholi ja see sõltub temast, kui ruttu ta selle ära joob. Teie tegite seda kiiresti. Kas sama lugu on ka hittide kirjutamisega? Mr. Lawren­ce’i ajal tuli teil neid kamaluga, aga viimasel ajal on vaikus. Või rahuldab teid Singer Vingeri rütmikitarristi koht täielikult?

Ilmselt praeguses vanuses juba rahuldab.

Eks inimesed ole väga erinevad. Minu puhul oli see võib-olla tõesti nii, samas Paul McCartney kirjutab seniajani täiesti hämmastavaid lugusid.

Kas teil tõesti ei kripelda enam sees?

Ausalt öeldes ei kripelda küll. Eks ma mõne korra ole ikka kitarri kätte võtnud ja mõelnud, et kirjutan mõne loo, aga midagi rabavalt geniaalset pole tulnud. Samas ära ütle iial «iial».