/nginx/o/2009/02/13/132822t1h9c00.jpg)
Lugeja saatis «Sakala» vihjeliinile pildi vanaema keldris talvituvast nahkhiirest.
Keldriseinal suigub nahkhiir
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto saatnud Sirli Kangur pole oma sõnul seda liiki nahkhiirt varem kohanud.
«Sakala» arvates on tegu suurkõrvaga (Plecotus auritus).
Internetilehe bio.edu.ee andmetele on suurkõrv keskmise suurusega nahkhiir, kelle kõige silmatorkavam tunnus on pikad ja torujalt kumerad kõrvad, mis alaosas on kokku kasvanud. Suurkõrv on seljalt kahkjaskollane kuni tumehallikaspruun, kõhu poolelt suitsjas- kuni kollakashall.
Suurkõrva elukoht on tihti inimasulates või nende lähedal olevates parkides, aedades ja pargiilmelistes looduslikes puistutes. Et suurkõrv on ööelanik, otsib ta päeval sageli varju linnu pesakastidest ning meelsasti ka majade pööningutelt ja räästaalustest. Öine saagijaht algab hilja: alles tükk aega pärast päikese loojumist.
Talve veedavad suurkõrvad tihti talude kartulikeldrites ning koobastes, kus nad talvituvad üksikult või väikeste gruppidena laes või seintel rippudes. Talvitumiseks sobivaim temperatuur on -2,5 kuni +9,5 kraadi.
Suurkõrv kuulub looduskaitse alla.