Etnoloog käis Jakuutia klubides välitööd tegemas

Etnoloogiadoktori kohta üsna ebahariliku välimusega Aimar Ventsel ehk Pickney Tiger on plaate keerutamas käinud ka Viljandi pärimusmuusika festivalil. Foto: Lauri Kulpsoo

17. veebruaril kell 18 on omakultuuriakadeemia loengute sarja kohtumine etnoloogiadoktori ja DJ Aimar Ventseliga, kes jagab heli ja pildi abil muljeid Jakuutia ehk Sahha pärimus- ja popmuusikast.

Aimar Ventsel on uurinud Ida-Siberis paikneva Sahha küla- ja linnakultuuri ning Siberi põlisrahvaste religiooni ja rahvausundit.

Aimar Ventsel, mis teid sinna kaugesse Jakuutiasse tõmbas?

Mind hakkas see kant huvitama lapsepõlves, kui lugesin Lennart Meri raamatut Jakuutiast pealkirjaga «Laevapoisid rohelisel ookeanil». Etnoloogina olen Siberi uurija. Kui elasin Saksamaal, avaneski mul võimalus minna doktoritöö tarvis Jakuutiasse.

Seal kandis käivad etnoloogid enamasti ikka šamanismi uurimas, teil oli aga esiplaanil hoopis linnakultuur.

Ma olen Lääne-Siberis käinud ka koos Eesti suurte šamanismiuurijatega. Vaatasin, kuidas nad pinnisid inimesi, pärides nende suhete kohta vaimude ja jumalatega. Mingil hetkel hakkas see mulle igavana tunduma ja pöördusin muude teemade poole.

Seda Eestis vahest eriti ei teata, et Siber on Venemaa kõige olulisem tööstuspiirkond oma suurte linnade ja linnakultuuriga. Mind on aga linnakultuur alati huvitanud.

Asja juures oligi hea külg see, et tegemist oli välitöödega. Käisin kontsertidel ja ööklubides ning selle eest veel maksti ka.

Jakuutia näikse olevat karm paik.

Olin seal esimest korda 1996. aastal. Siis ei olnud vahe Eestiga kuigi suur.

Siberi puhul meeldib mulle lause: «Kõige üllatavam on seal see, et midagi üllatavat ei olegi.» Elu on seal küll veidi teistmoodi, kuid mingit kultuurišokki pole ma sealt kunagi saanud.

Kindlasti annab tunda see, et Jakuutiast tuleb tervelt 99 protsenti kogu Venemaa teemantidest.

Muidugi annab. Rahaga seal ei koonerdata, igalt poolt tuuakse kokku suurejoonelist disaini. Juveelipoode on väga palju. Ja nii vingeid ööklubisid, kui on pealinnas Jakutskis, Eestis pole. Samas leidub seal tohutult kontraste.

Te ei ole Jakuutias olnud ju ainult linnades, vaid elanud päris pikalt ka tundras.

Elasin tundras kaheksa kuud. Ega sealnegi elu ole midagi väga teistsugust kui meil maal vanaema juures. Tundra meenutab üsna paljus Eesti maastikku: ohtralt on kanarbikku ja isegi lõhn on sama. Kodunesin seal kenasti.

Loomulikult ei ole see enam sama elu, mis kolmsada aastat tagasi. Nüüd on seal võimaluste piires kõik moodne. Generaator pannakse järele ja vaadatakse televiisorit. Samas meeldib neile endiselt väga rännata. Iga nelja-viie päeva tagant pannakse laager kokku ja minnakse teise kohta. Hobuste asemel on veoloomad muidugi põdrad.

Toidulaud on seal kuulu järgi nii vägev, et kui muud süüa ei ole, siis kalamarja ikka leiab.

Seda küll. Vahel juhtus, et hommikusöögiks oligi ainult pesukausitäis punast kalamarja ja tee. Ühel hetkel ma ei suutnudki enam kalamarja süüa.

Teie jutust võib siis järeldada, et pealtnäha võõras ja kauge kultuur võib selle sees olles näida üsna omane.

Just. Ma ei ole kunagi mõistnud inimesi, kes arvavad, et Siberist saab kultuurišoki. Ei ole seal erilist müstikat, normaalne elu käib!

Kas sealses igapäevaelus on märgata ka põliskultuuri otseseid mõjusid?

Klassikaline šamanism koos nahkrõivais trummilööjaga kuulub folkloori-show’desse. Aga mõningaid kombeid, näiteks tule toitmist, järgib seal iga inimene.

Teatud keelud on ka kindlad, näiteks leidub kohti, kuhu ei minda.

Kuidas teile kui DJ-le ja melomaanile sealne popmuusika kostis? Mis keeles sealsed pop­artistid laulavad?

Nad laulavad valdavalt jakuudi keeles — Siberis on üldse popmuusika omakeelne. Jakuudi tüüpiline popp on odav koopia vene popmuusikast, ainult jakuudi keeles ja teatud rahvuslike kõladega.

Samas on ka igasugu muid stiile, näiteks šamaanirokk. Viimasel ajal tõstab pead jakuudikeelne hip-hop. Folkmuusika on üldse omaette teema. Peatun sellel oma loengus põhjalikumalt.