Müstilise võrgutasu jälgedes ehk Arve mitme tundmatuga

Elektriarve koosneb kolmest komponendist ja nende kõigi arvutamise alus on tarbitud elektrienergia. Tänapäevalgi on veel kasutusel selliseid nõukogudeaegseid voolumõõtjaid. Foto: Gert Kiiler

Artikkel ilmus 23. märtsi «Sakalas»

Kui tihti olete lähemalt vaadanud oma elektriarvet? Ja kui oletegi seda uurinud, kas olete seejuures aru saanud, milliseid kulusid see sisaldab?

Mina ei olnud. Aga hiljuti olin sunnitud seda tegema. Paraku tekkis arvet vaadates küsimusi rohkem, kui oleksin osanud arvata.

Korteris elades seisis mul kommunaalarvel rida, kus oli kirjas elekter ning järgnes summa. Kõik. Eramu elektriarvet vaadates leidsin, et sellest umbes kaks kolmandikku moodustab mingi salapärane võrgutasu.

Kui hakkasin tuttavatelt uurima, mis see on ja kuidas kujuneb, anti mulle üllatavaid vastuseid: kõik teadsid, et võrgutasu on olemas, kuid keegi ei osanud seletada, mille järgi seda arvutatakse.

Selget vastust ei andnud ka Eesti Energia kodukülg. Sain küll teada, et võrgutasu koosneb neljast peamisest kulukomponendist: elektrivõrku tehtavatest investeeringutest, Eleringi ülekandeteenuse kulust, püsikuludest ja kuludest, mille moodustab elektrienergia kadu, kuid seda, miks minu elektriarvel on võrgutasu suurus just selline ja tuttavatel teistsugune, kodulehelt ei selgunud.

Pöördusin selguse nõutamiseks Eesti Energia pressiesindaja poole ja sain telefonitsi selgitusi jagama Eesti Energia Jaotusvõrgu müügikorralduse peaspetsialisti Tõnu Roosve.

Tuleb kohe öelda, et midagi lihtsat elektriarve kujunemises ei ole, sest muutujaid on palju, kuid kõvasti keskendudes on võimalik sellest ometi üldjoontes sotti saada. Mida ma siis teada sain?

Kõik sõltub tarbimisest

Tõnu Roosve sõnul koosneb tarbija elektriarve kolmest komponendist ja nende kõigi arvutamise alus on tarbitud elektrienergia. Kui kuus tarbitakse näiteks 100 kilovatt-tundi energiat, makstakse selle alusel a) kauba ehk kasutatud elektri eest ja b) kauba kohaletoimetamise eest (see ongi võrgutasu) ning ülejäänu on c) maksud (elektrienergia aktsiisitasu ja taastuvenergia tasu).

Kõigi kolme komponendi puhul võetakse aluseks seesama tarbitud 100 kilovatt-tundi ning arvutatakse hinnakirja järgi makstav summa.

Paraku lisab niigi keerulise arvutamissüsteemi segadust see, et maksud (c) on arve esiküljel praegu samuti koondatud võrgutasu (b) alla. Kes viitsib uurida arve teist lehekülge, leiab sealt lahti kirjutatud versiooni, mille järgi puhas võrgutasu on väiksem kui esiküljel näidatu. Eesti Energia ütleb end olevat mõistnud, et niisugune teavitamine tekitab segadust, ja plaanib lähiajal tuua ka esiküljel välja kõik neli tasu eraldi.

Püsitasu või mitte?

Aga tagasi päris võrgutasu (b) juurde. Nagu eespool kirjutatust võib järeldada, on võrgutasu maksumus individuaalne. Kas tõesti tugineb selle arvutamine üksnes tarbitud elektrile? Nii lihtne ei pruugi see siiski olla, sest valida saab kahe lahenduse vahel: püsitasuga või püsitasuta.

Püsitasuta võrguteenuse paketi puhul sõltubki hind ainult tarbitud elektrikogusest: iga kilovatt-tunni eest makstakse viis senti.

Püsitasuga paketi puhul makstakse teatud püsitasu ning peale selle iga kilovatt-tunni eest kolm senti. Seega on püsitasu maksmise korral kilovatt-tunni eest tasutav hind väiksem.

Millest koosneb püsitasu? Sellelgi on kaks osa. Üks on puhas kuutasu, mis on fikseeritud mõõtepunkti kohta, olenemata selle läbilaskevõimest ehk amprite arvust, ja teine on ampripõhine: iga ampri kohta makstakse mingi summa, näiteks 50 senti.
Kas see tasub end ära või ei sõltu summa liidetavate järjekorrast ning kokkuvõttes makstakse ikka üks ja sama summa?

Eesti Energia arvutuste järgi on vahe olemas ja sõltub tarbitavast elektrikogusest. Kortereis, kus tarbitakse aastas kuni 2200 kilovatt-tundi energiat, tasub võtta püsitasuta pakett. Kui tarbitakse üle 2200 kilovatt-tunni, on mõistlikum võtta püsitasuga variant.

Eramul on see piirsumma 25-amprise peakaitsme puhul 7800 kilovatt-tundi. Püsitasuga pakette kasutavad enamasti elektriga kütjad ja teised, kes tarbivad keskmisest rohkem elektrit.

Et mõlemad paketid jagunevad veel omakorda ühetariifseks ja kahetariifseks, saab kokku valida nelja paketi vahel, mis kannavad nime Kodu1—Kodu4. Ühtlasi on valikus eraldi küttepakett.

Kui palju ampreid?

Eramu tavapärane peakaitse on Tõnu Roosve jutu järgi 20 või 25 amprit. Et 95 protsenti eramaju on tema teada praegu juba kolmefaasilised, on ka hinnakirjas lihtsuse mõttes ampritasu näidatud kolmefaasilisest ühendusest lähtudes. Kes tahab teada ühefaasilise liitumispunkti kohta kehtivat hinda, peab jagama summa kolmega.

Kortermajas on kõigi korterite peale üks liitumispunkt ja peakaitse, mis asub enamasti keldris või liitumiskilbis. Maksustatakse iga korteri puhul üht osa kaitsmest: selle suurus jagatakse korterite vahel ära.

Korteris elavaid inimesi võib ajada segadusse see, kuidas elektri eest tasutakse. Osas ühistutes makstakse elektritasu koos muude kommunaalkuludega ühistule ja see arveldab ise Eesti Energiaga. Sellisel juhul on klientide arvel enamasti üks summa tähistatud sõnaga «elekter». See sisaldab nii tarbitud elektrit kui jagatud võrgutasu, mille on välja arvutanud ühistu.

Teistes ühistutes on klientidel endil sõlmitud Eesti Energiaga leping ning neil on nagu eramuomanikelgi elektriarve detailsem.

Kui keegi tahab täpsemalt vaadata, milline pakett talle sobib ja kas praegune on optimaalne, saab ta seda teha Eesti Energia koduleheküljel. Kes logib e-teenindusse sisse personaalselt, näeb seal oma andmeid eeltäidetuna.

HIND

Elektriarve koosneb kolmest komponendist:
a) kaup ehk kasutatud elekter
b) kauba kohaletoimetamine (võrgutasu)
c) maksud (elektrienergia aktsiisitasu ja taastuvenergia tasu)
Kõigi kolme puhul võetakse arvestades aluseks tarbitud elekter ning arvutatakse hinnakirja järgi makstav summa.
Allikas: Eesti Energia