Neile, kes uhkeid supermarketeid ainult teleriekraanilt näevad

Rahvarohkemates kohtades koguneb kaubabussi ukse taha enam-vähem sama pikk saba, nagu paarikümne aasta eest võis näha iga poe ees. Foto: Kristi Ilves

Selle kevade esimese päeva hommik. Kell on pool kümme. Kärstna korrusmajade vahel ei liigu hingelistki, harva sõidab külast läbi mõni auto. Ühe esmapilgul tühjana näiva elamu juures käib siiski vilgas tegevus.

Maja esimesel korrusel asuva Pärna poe juures seisab suur sinine kaubabuss, millesse kaks meest tassivad roheliste ostukorvidega kauplusest toidukraami ning paigutavad selle seal hoolikalt külmikutesse või riiulitele. Need on osaühingu Elductum juhataja Karl Koppel ja klienditeenindaja Mario Mägi.

Sellist pilti võib külas näha nädala kuuel hommikul, sest just nii sageli alustab ratastega kaubamaja sealt teekonda Viljandimaa kaugematesse ja unustatumatesse küladesse.
Suure kaubabussi eelis on see, et klient saab sinna sisse minna ja kaupa oma käega valida. See on kaugemates külades elavatele inimestele suur asi. Super-hüpermarketid on paljudele autolavka klientidele tuttavad üksnes telerist.

Kümme minutit enne kümmet tuleb meestele meelde, et sel päeval peab kindlasti bussi tõstma vähemalt kaks plokki Värskat, sest teisipäeval on kauplusse oodata kliente, kes soovivad palju just seda jooki. (Ja tõepoolest: vähem kui kahe tunni pärast on suur kogus külma vett jaheda kevadhommiku kiuste endale omaniku leidnud).

Värska, rahakassa, sülearvuti ja kaardimakseterminal bussi tõstetud, alustavad mehed selle kevade esimest ringi. Karl Koppel asub rooli keerama ja Mario Mägi võtab koha sisse kassanurgas.

Oleme jõudnud sõita vaevalt mõne minuti, kui heliseb mobiiltelefon. Üks klient teatab, et tema täna poodi ei tule, ärgu oodatagu. Seda on kaupluserahval kasulik teada, sest nad ei pruugi nüüd ühe talu juurde sõita ja asjatult oodata. Nii nagu kaubabussi rahvas hoolib oma klientidest, hoolivad kunded ka temast.

Poodi minek võtaks terve päeva

Sõitnud kümme minutit ja läbinud mitu kilomeetrit porist teed, jõuame esimesse peatusse, kus meid ootavad naine ja mees. Bussi astudes teretavad nad rõõmsalt nagu ikka vanu tuttavaid. Maire Ruut räägib, et elab üksikus metsatalus koos vana emaga ja kauplusauto on ainus võimalus toidukraami kätte saada. Liinibussile tuleks kõndida kaks kilomeetrit ja sõita siis kümne kilomeetri kaugusele Mustlasse.

Selline käik oleks vaevaline ja võtaks terve päeva. Siit saab värske kauba kätte märksa mugavamalt. Naine tunnistab, et pole poolteist aastat tagasi avatud suures uhkes Mustla Konsumis käinudki.

Sõidame mööda kitsaid võsavahelisi teid Kitsi poole. Karl Koppel avaldab lootust, et tänavu ei tule teede lagunemise aeg väga karm ja teed enam palju hullemaks ei lähe. Hea oleks!

Kitsil on alati palju kliente, teavad Karl ja Mario. Kui jõuame viimaks nõukaaegsete kahekorruseliste valgetest tellistest kortermajade juurde, pole seal paraku näha hingelistki. «Peame ootama,» selgitatakse mulle.

Ja me ootame. Ligi viis minutit. Kliendid ei kiirusta, sest teavad: ega kaubabuss jänes ole, et plehku paneb. Viimaks hakkabki majadest inimesi tulema, mõnest üks, mõnest kaks. Ostetakse kõike. Leiva ja saia, vorsti ja magusa kõrval torgatakse supsti korvinurka ka mõni kaheliitrine õlu ja viinapudel.

Maksta saab nagu igas teiseski moodsas kaupluses sularaha või kaardiga. Kaardimaksevõimalus on liikurpoes olnud juba paar aastat, inimesed on sellega harjunud ning kasutavad seda usinasti. Kuidas teisiti saakski, kui pension kantakse otse kontole ja pangaautomaadi juures käimine võtaks terve päeva.

Järgmise talu teeotsal vajutab bussijuht veendunult pidurit ja põhjusega: peagi astub majast välja vanahärra ja hakkab kiirel sammul bussi poole tulema. Järsku ta seisatab ja tõttab pooljoostes tagasi majja. Küllap ununes rahakott maha. Ootame.

Teisel katsel bussi jõudes otsib mees välja ostunimekirja ja hakkab kavakindlalt kaupa korvi laduma. Kui miski ostmata ununeks, tuleks järgmist võimalust oodata nädal aega. Viimasena maanduvad ostukorvi koera- ja linnutoit. Öösel on maha tulnud kerge lumekirme ja sellise ilmaga vajavad ka sulelised veel lisatoitu.

Kui mägi Muhamedi juurde tulla ei jaksa

Ühest majast mööda sõites mainib bussijuht, et seal on ka peatus, aga praegu on perenaine haiglas, teisal ütleb, et sinna ilmuvad inimesed alles suvel. Tundub, et kaubabussi rahvas teab oma klientidest peaaegu kõike. Mis seal imestada, on ju liikuva poe saabumine mõnes külas nädala suursündmus ja ainus suhtlemisvõimalus.
Keerame bussinina Mustla poole. Peatume ühe väsinud välimusega talu juures.

Kundesid pole ja selgub, et ei tule ka. Hoopis Karl Koppel tõuseb rooli tagant ja seab sammud majja. Mõne aja pärast naaseb ta sealt koti, raha ja ostunimekirjaga. Peremehe tervis on nii vilets, et ei luba toast välja tulla, seepärast on kokku lepitud, et kaupluserahvas viib toidu vanainimesele lausa tuppa kätte.

Kuigi Tarvastu kiriku torn juba paistab, ei jõua me veel Mustlasse, vaid põikame hoopis Soe külla, et sealses bensiinijaamas kütust võtta. Raskete teeoludega kulub seda rohkem ja eelmisel nädalal juhtus, et diisel sai keset ringi paagist ühtäkki otsa. Et kaubabussi rahvas peab olema erakordselt ettenägelik, oli tal igaks petteks kanister kütust kaasas ja pärast väikest viivitust sõit jätkus.

Buss tangitud, kostitavad mehed ennast kuuma kohviga — see on pika päeva jooksul ainus kord, mil nad kõhusoppi sooja saavad. Rohkem pole võimalust ega aegagi. Ka viieliitrine mootoriõlikanister rändab bussi. Mine sa tea.

Ees ootab päeva kõige kliendirohkem peatus, Mustla lähistel asuv osaühing Pariisi erihoolduskeskus. Kui bussi hoovi pargime, liigub seal rahvast veel vähe: hoolealustel on parasjagu lõunasöögi aeg. Varsti on õu siiski siginat-saginat täis ning ukse taha tekib lausa järjekord.

Korraga mahub ostlema viis inimest ning Karl Koppel reguleerib rooli tagant klientide liikumist. Need, kes parasjagu sisse ei mahu, seisavad nii eeskujulikult sabas, et lust vaadata. Paratamatult kipub pähe võrdlus supermarketite sooduskampaaniatega, mil meie lugupeetud kaasmaalased — erinevalt siinsetest hoolealustest terved nii kehalt kui vaimult — üksteist nagu loomakari odava kohvipaki pärast jalge alla tallavad.

Siinsed kliendid korve täis ei tõsta, sest nende käsutuses olev raha on pisku. Enamasti ostavad nad maiustusi, üks mees on väga õnnelik väikese pelmeenipaki üle. Kõik kaubad polegi neile lubatud, näiteks alkoholi ja musta teed nad osta ei tohi. Seda jälgivad nii hooldekodu töötajad kui klienditeenindaja.

Siiski on kõik rõõmsad, keegi ei nurise rahapuuduse ega millegi muu üle. Ostjate silmist peegelduv tänulikkus on kaupluserahvale suurim tasu ja motivaator, mis sunnib neid igal hommikul põhjatute teede ja üüratu kütusehinna kiuste oma liikuva kaubamajaga teele asuma.

Artikkel ilmus 29. märtsi «Sakalas»