:format(webp)/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
/nginx/o/2012/03/23/1023594t1h8b58.jpg)
Artikkel ilmus 24. märtsi «Sakalas»
Statistikaameti analüüsi ja väljaannete talituse peaanalüütiku Mihkel Servinski põhitöö on levitada ja selgitada andmeid, kuid tihti mõtiskleb ta hoopis Viljandimaa kiirelt kahaneva ja vananeva rahvastiku üle.
Mihkel Servinski mõtiskleb Viljandi arengu üle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kord suutis Servinski pahandada Pärnu linnapead, öeldes, et suvepealinn ei anna varsti enam linna mõõtu välja. Tegelikult polnud see mõeldud halvustavalt: ta pidas silmas asjaolu, et mujal maailmas ei taheta alla 50 000 elanikuga asulaid linnadeks nimetada. Pärnus jääb rahvaarv alla selle ning näitab kahanemistendentsi.
«Kui tõlgime oma linnad inglise keelde ja nimetame neid city’deks, kõlab näiteks Võhma city ju uhkelt, aga ega see asula olemust muuda,» räägib ta.
«Viljandigi ei ole päris õige linn, aga see pole halvustamine,» jätkab Servinski. «Konstateerin lihtsalt, et muu maailm käsitab linna mõistet teisiti.»
Rahvaarvu vähenemine teeb muret
Kui selles, et paljud Eesti asulad on linna nime kandmiseks liiga väikesed, pole Mihkel Servinski meelest midagi halba, siis asjaolu, et rahvast jääb aina vähemaks kogu riigis, annab talle sageli mõtlemisainet. Põlise viljandlasena tunneb ta enim muret Viljandi ja Viljandimaa kiire tühjaks voolamise pärast.
«Olen neis asjus kaasamõtleja,» määratleb Servinski end.
Aeg-ajalt, kui mõlgutatud mõtted moodustavad peas terviku või mõni meedias ilmunud tekst teda sütitab, istub ta arvuti taha ja kirjutab arvamusloo.
«Viljandi arengut kavandades tasub mõelda, kui palju leidub siinse rahvaarvu vähenemises niisugust, mida saab muuta, ja kui palju on vältimatut, millega peame arvestama,» on Mihkel Servinski «Sakala» veergudel kirjutanud. «Minu arvates on Viljandi rahvaarvu vähenemine küll paratamatu, aga selle kiirust peaksime kindlasti proovima pidurdada.»
Samas kirjutises arvutab ta kahesugust loogikat kasutades, kui palju inimesi võiks elada Viljandis 2060. aastal. Kui rahvaarv kahaneb siinmail edaspidi Eesti keskmisega ühes tempos, on elanikke umbes 16 000, aga juhul kui inimesi jääb vähemaks keskmisest tunduvalt kiiremini, nagu viimase kümne aasta jooksul Viljandis on olnud, jääb neid siia veidi üle 10 000.
«Mõlema loogika järgi arvutatud tulemus on masendav. Tahaksin loota, et tegelikult on pilt parem, aga optimismiks ei ole põhjust,» kirjutab Servinski.
Mõnikord ületavad rahvastiku üle heietatavad mõtted riigipiiri. Servinski räägib, et praeguste prognooside järgi hakkab inimeste arv 30—40 aasta pärast kahanema kogu Euroopa Liidus ja siis on vaja leida uued majanduse alused.
«Tänapäeval põhineb majandus ju sellel, et tarbimine ja SKP peavad kasvama. Selleks on vaja üha uusi inimesi. Kui neid ei tule, milline majandusmudel siis võtta?» arutleb ta.
Kasutab sõnumi edastamiseks luulet
Mihkel Servinski toonitab, et praeguste andmete põhjal tulevikuprognoose koostada pole tema otsene ülesanne. Statistikaameti leviosakonnas leiba teenides tuleb tal seista hoopis selle eest, et statistikaameti koostatud andmed leviksid.
«Tähtis on, et keegi statistikast räägiks ja seda kasutaks. Et see leviks. Ainult lauasahtlisse teha ei ole mõtet,» kõneleb Servinski.
Leviku heaks tuleb, nagu ta ise selgitab, statistika andmetele otsa vaadata ning neid selgitada ja kommenteerida — näiteks mõne maavalitsuse või ministeeriumi töötajatele. Palju on vaja lahti kirjutada piirkondliku arengu statistilisi arve, aga selgitamist vajab ka muu statistika.
«Minu ametinimetus võiks tõtt-öelda olla ka piirkondliku arengu analüütik,» ütleb Servinski, kes tegeleb ka piirkondliku statistika tegemise koordineerimisega.
30 aasta pikkuse töö põhjal teab ta öelda, et kui statistik räägib arvudele tuginedes midagi ebameeldivat või tavateadmisega vastuollu minevat, võib ta kuulajatega kontakti kaotada.
«Statistika on huvitav teadus selles mõttes, et võid paljugi rääkida, aga ega su juttu eriti usuta,» lausub Servinski. Aeg-ajalt üritab ta oma ettekannetes kuulajate tähelepanu hoida ja sõnumi usutavust suurendada ootamatute võtetega.
«Luuletajad kirjutavad teinekord ühiskonnast huvitavaid asju,» ütleb Servinski ja lisab, et on oma töös kasutanud Hando Runneli luuletusi.
«Siis olen saanud inimestele öelda, et kui nad mind ei usu, uskugu luuletajat: tema räägib täpselt samast asjast, aga natuke teises keeles,» sõnab mu vestluskaaslane.
Matemaatikast üksi ei piisa
Oma karjääri iseloomustab Mihkel Servinski sõnaga «sirgjooneline». Jakobsoni gümnaasiumi matemaatika eriklassi lõpetamise järel siirdus ta pealinna polütehnilisse instituuti, töötas ülikooli lõpetamise järel viis aastat Eesti NSV varumisministeeriumi arvutuskeskuses ja kolis seejärel kodulinna tagasi.
Viimased kolm aastakümmet on ta pidanud statistikuametit ja uurinud mingil ajal palju tööturu statistikat. Sellega tegeldakse Viljandis muide tänase päevani.
Kooliaja esimesel poolel Servinskit eriti matemaatika ja arvude poole ei tõmmanud, teda huvitas hoopis ajaloolaseamet. Matemaatika juurde suunas ta õpetaja Jaak Tamm, kes leidis noormehe kontrolltöödest huvitavaid mõttekäike ja saatis ta üleriigilisele olümpiaadile. Seal ei läinud kõige halvemini, meenutab asjaosaline.
«Jaak Tamm tegigi matemaatika mulle huvitavaks,» räägib Mihkel Servinski. «Temata poleks ma tõenäoliselt reaalklassi sattunud.»
Nagu Servinski jutust selgub, on isegi statistikuameti juures omal kohal ka humanitaarkallak: statistika annab seosed, kuid puudu jääb sisu.
«Matemaatiline statistika on võimas ja toob paljud asjad peopesal kätte, aga vallavanemale ei lähe sa diferentsiaalvõrrandi tuletisi näitama — see pole niisugune sõnum, mida tema vajab,» ütleb ta.