Energia aitab Tonio Tamral pööraseid ideid ellu viia

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tonio Tamra tegemisi helikindlas muusikatoas jälgib huviga tema 13-aastane poeg Richard, kes jagab oma vaba aega trompetimängu ja jalgrattasõidu vahel.
Tonio Tamra tegemisi helikindlas muusikatoas jälgib huviga tema 13-aastane poeg Richard, kes jagab oma vaba aega trompetimängu ja jalgrattasõidu vahel. Foto: Elmo Riig / Sakala

Enamik viljandlasi ei pruugi teada, et viie ja poole aasta eest kunagisse kodulinna naasnud Tonio Tamra käsi on mängus olnud kõigi hiljuti siia kerkinud tähtsamate kultuuriehitiste puhul.


Muusikakooli direktor, kultuuriakadeemia haldusdirektor, Eesti muusikakoolide liidu juhatuse liige, Viljandi linnavolikogu liige... Seda loetelu võiks jätkata.

Tonio Tamrat tuntakse sõprade ja kolleegide hulgas kui sooja ja sümpaatset inimest. Kui ilmus uudis talle maakonna kõrgeima kultuuriauhinna Kultuuripärli andmisest, ei leidunud isegi interneti kommentaariruumis tema kohta ainsatki halba sõna, mis seal enamasti pillutavaid sapiseid ja ülikriitilisi märkusi arvesse võttes on igati tähelepanuväärne.

«Ju ma olen siis nii kehv mees, et mul isegi vaenlasi pole,» muigab Tamra selle peale.
Sidepidaja kahe poole vahel

Tonio Tamra on kaasa löönud kümmekonna suure maja ehitusel. Ilma liialduseta võib öelda, et kõigis neis on nüüdseks oma maailma rikastamas käinud kümned ja kümned tuhanded inimesed.
Viimati valmisid neist kultuuriakadeemia muusikamaja, muusikakooli orkestrimaja ja pärimusmuusika ait. Olulisematest ettevõtmistest kuuluvad nimekirja veel näiteks Eesti muusika- ja teatriakadeemia ehitus ning lavakunstikooli õppehoone renoveerimine.

«Minu ülesanne on igal pool olnud tagada, et maja saaks tulevasele tarbijale võimalikult sobiv,» selgitab Tamra. «Olen vahendaja tellija ja ehitaja vahel ning abiline lähteülesande koostamisel.»

See ei tähenda aga pelgalt läbirääkija rolli. Vahel tuleb tal täita ka ootamatuid ülesandeid. Näiteks oli vaja testida muusikaakadeemia akende helikindlust. Akustik Linda Madalik seadis end klassis oma aparaatidega sisse. Tonio
Tamra aga kõõlus katusel ning laskis sealt nööri otsas alla aparaadi, mis tekitas 130-detsibellist eri sagedustel müra.
Niimoodi liikus ta ühe akna tagant teise taha. Et müra oli üsna suur, kutsuti peagi kohale politsei.

Tonio Tamra nendib, et muusikaruume projekteerides peab arvestama väga paljusid aspekte. Ka Viljandi muusikakooli on vahel politsei kohale kutsutud, kui mõni bänd proovi ajal aknad lahti unustama on juhtunud.

Tamra leiab, et teda võikski kutsuda sidepidajaks kahe poole vahel. «Kunstnike fantaasias kerkivad pilvelossid võivad ju majandusinimeste realismiga valusasti põrkuda.»

Kirevad õpinguaastad

Tonio Tamra on sündinud Tallinnas. Ise nimetab ta seda juhuseks.

«Valisin ilmaletulekuks just selle aja, kui mu ema Maie Tamra oli Tallinnas konservatooriumi eksamisessioonil,» räägib ta.

Nende pere elas sel ajal hoopis Abjas, kus isa Kalle Tamra pidas muusikakooli direktori ametit. Aastal 1966 asus Kalle Tamra tööle Viljandi muusikakooli ning siis koliti Viljandisse.

Sedavõrd musikaalsest perest pärit lapse puhul võib eeldada, et tema muusikukarjäär on juba titest peale otsustatud. Tonio Tamraga lood päris nii ei olnud: teda tõmbasid lapsena hoopis rohkem vedurijuhi- ja tisleriamet.
1977. aastal asus ta siiski õppima Tallinna muusikakeskkooli ja veidi aja pärast Georg Otsa muusikakooli. Peagi saadeti ta aga Tallinnast «asumisele» — 16-aastasele noormehele sai saatuslikuks keelatud poliitiline kirjandus.

«Jaan Kaplinski Tammsaarele pühendatud konverentsi kõne koopia pärast kukkus vahele suurem seltskond noori ja paljudele nendest oli edasiõppimise tee sellega lõplikult suletud,» meenutab Tamra.

Tema koolist väljaheitmisele leiti päris üllatav põhjus: peale selle, et õppimises olid tekkinud võlad, leiti, et tal puudub muusikaline kuulmine. Sellele pisiasjale ei hakanud muidugi keegi tähelepanu pöörama, et kõik Otsa kooli sisseastumiseksamid oli ta sooritanud hindele «viis».

Ainsaks päästerõngaks oli noormehele Heino Elleri muusikakool Tartus.

Kuigi ka Nõukogude armees tekkisid Tonio Tamral ideoloogilised probleemid, võeti ta hiljem vastu Tallinna riiklikku konservatooriumi. Samal ajal hakkas ta leiba teenima Kiili vallas laste muusikaõpetajana.

Tamra sealne tegevus paisus aga nagu mäest alla veerev lumepall ning lõppes sellega, et aastal 1990 asutas ta koos kolleegidega Kiili kunstide kooli. Direktoriks hakkas ta häda sunnil lõpuks ikkagi ise, ehkki oli vandunud, et seda ametit ta küll kunagi endale ei võta. «Ma ju nägin, kuidas direktoriametit pidav isa oli kogu aeg kodust ära.»

Kokkuvõttes kulus Tamral keskhariduse omandamisele kuus ja kõrghariduse saamiseks üheksa aastat.

Ehitamine on kogu aeg meeldinud

Pärast õpinguid asus Tonio Tamra peagi tööle muusikaakadeemia haldusprorektorina ning toona hakati just akadeemiale uut maja ehitama.

«Ehitamine on mulle kogu aeg meeldinud, nii et sattusin täpselt õigel ajal õiges kohas olema,» räägib ta.
Tallinnast lahkus Tamra oma sõnul aga eelkõige seetõttu, et oli ju ometi vaja kuhugi edasi liikuda. Teisalt ajendas teda niisugust muutust ette võtma missioonitunne.

«Muusikaakadeemias töötamise ajal nägin, et Eesti muusikakoolid on üsna viletsas seisus ning ega keegi nende vastu eriti huvi tunne,» kõneleb ta.

Nõnda otsustas ta kandideerida Viljandi muusikakooli direktori ametikohale, mida oli palju aastaid pidanud tema isa Kalle Tamra.

«Küsiti küll, kas direktori koht on pärandatav, aga kõik käis ikka karmi konkursiga,» nendib ta.
Paralleelselt muusikakooli direktori ametiga asus Tonio Tamra tööle tollases Viljandi kultuurikolledžis.

«Toona, natuke vähem kui kuue aasta eest, torkasid Viljandimaal silma korralikud spordirajatised, kultuuri koha pealt oli aga kõik jäänud enam-vähem samaks, kui oli päris kaheksakümnendate algul, mil sai valmis Ugala teatrimaja,» meenutab ta ning läheb ajaloos veelgi kaugemale: «Enne seda oli kultuuriobjektidest viimati valminud Viljandi kultuurimaja. See juhtus aastal 1953.»

Nüüd avaneb siin hoopis teine pilt. Tonio Tamra ütleb, et ka tema 15-aastane tütar Laura-Liisa ei kasuta enam linna iseloomustamiseks sõna «pommiauk».

«Aeg-ajalt trehvan ma inimestega, kes peavad kogu Eestit pommiauguks. Siis mõtlen ma alati, et küllap on neil midagi kasvatuses vajaka jäänud,» kõneleb ta.

Noortele räägib Tamra oma ütlemist mööda ikka, et mingu nad ära, vaadaku maailma ja õppigu. «Kogu elu ei saa ju ühes kohas kasvada. Nii võib mingil hetkel tekkida tunne, et pagan, ma olen elu ühes kohas maha maganud ja siia mind ka maetakse. Rännake maailmas, aga tulge tagasi!»

Oskused tuleb liita

Tonio Tamra osaleb muu hulgas maakonna laulupidude korraldamisel ning suunab palju kiidetud Viljandi noorte sümfooniaorkestri tööd.

Muusikaharidusest võib ta rääkida pikalt ja laialt, näiteks sellest, kui tähtis on, et noor inimene saaks muusikakoolist kaasa midagi, mis saadaks teda kogu elu.

«Paljudes muusikakoolides käivad lapsed seitse aastat pillitunnis ja ongi kõik. Pärast kooli lõpetamist ei puudutata neist nii mõnigi pilli enam kordagi.»

Paari nädala pärast saab Tonio Tamra kätte linna kultuuripreemia Viljandi 725. aastapäeva tähistamise kulminatsiooni, kontserdi «Südaöised sümfoonikud» suurepärase teostuse, noorte muusikalise tegevuse organiseerimise ja sümfooniaorkestri juhendamise eest.

«Oskuste liitmisel tekib tohutu sünergia,» räägib ta silmade särades. «Kui näiteks laps, kes oskab vaevalt pilli käes hoida, koos paljude teistega mängima  panna, on lõpptulemus väga vahva.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles