Jaanus Kukk kujundab kultuurimaja uut elu

Kuni hoones käib remont, on Viljandi kultuurimaja juhi Jaanus Kuke tool ja laud Männimäel noortekeskuse ruumides. Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 17. märtsi «Sakalas»

16. märtsi õhtul Tallinna poole sõitu alustanud rongi vile andis Jaanus Kukele märku, et tal on täitunud esimene kuu uues ametis.

Veebruari keskel Viljandi kultuurimaja juhtima asunud mees tunnistab, et oli varemgi siiapoole kiiganud. Mitte et Viljandis või mõnes teises väikelinnas elamine oleks põlisele pealinlasele omaette eesmärk, kuid ta tunnistab, et elukeskkonnana meeldib Tallinn talle aastate edenedes üha vähem ja vähem.

«Kõik mu senised tulekuplaanid olid seotud tööga, kuid ühel või teisel põhjusel ei saanud neist seni asja.»

Nädala algul rongiga tööle ja reede õhtul tagasi koju sõitev Jaanus Kukk lubab aprillis peregi siia kolida ning paikseks jääda.

Linnavalitsusega sõlmitud leping usaldab kultuurimaja tema kätte ajal, mil remont käib täie hooga ja uuel juhil on veel võimalik selle kohta ettepanekuid teha.

«Kandideerisin kultuurimaja juhi kohale, sest nägin võimalust midagi üles ehitada. See pole lihtsalt asutus, kus mõni Viljandi inimene tööd saab. Linnale tähtsate ürituste korraldajana kannab kultuurimaja suurt vastutust,» räägib vastne direktor.

«Kultuuriasutuse töötaja peab olema paindlik,» arutleb Kukk, kes on seda laadi keerulise iseloomuga ettevõtetes töötanud kaksteist aastat. «Igaühes on oma struktuur ja reeglid, ent kultuuriasutustes on need kindlasti pehmemad kui tööstuses.»

Jaanus Kukk nendib, et töökohad ja kolleegid on teda kõvasti õpetanud ning vorminud. «Organisatsiooni juhtimist ma õppinud pole, kuid aastate jooksul peetud ametid on andnud nii juhtimise kui läbirääkimise ja inimestega töötamise oskuse. Enam ei reageeri ma igale jamale nii äkiliselt ega hakka kohe «puusalt tulistama»,» ütleb ta.

Taskus olev diplom ei tähenda veel, et selle omanik sobiks paberil tähendatud erialale. Meeskonnatöö nõuab usaldust. Senisel tööteel peab Kukk üheks suuremaks õpetajaks kunagist Eesti Kontserdi juhti Aivar Mäed. «Õppisin temalt ennekõike vastutuse võtmist, ent muidugi ka seda, kuidas asju korraldada ja teha.»

Kuke karjääriredelil on seni olnud kolm eredamat ajajärku: Vanemuises töötamine ajal, mil see teater oli tõusulainel, vene teatri hoopis erinev elu, sealhulgas keele mõttes, ja NO 99 «Ühtse Eesti suurkogu» projektis osalemine.

««Eesti suurkogu» puhul hakkas süda kiiremini põksuma, kui oli näha, kuidas üks etendus suudab panna ühiskonna kaheks kuuks oma lainel resoneerima. Idee oli hea ja meeskonna sooritus väljapeetud,» meenutab Jaanus Kukk.

Uus elu

Kui Viljandi linnapea sügise saabudes renoveeritud kultuurimaja lindi pidulikult läbi lõikab, algab seal elu, mille kujundamine käib juba praegu. Kultuurimaja direktoriks valitud Jaanus Kukk peab oma ülesandeks anda asutusele sisu, ajada rahaasju ning tekitada linna ja maakonna inimestes usaldus hoones toimuva vastu.

«Lähipäevil räägin varem kultuurimajas pesitsenud kollektiivide juhtidega, selgitan välja nende vajadused ja ootused ning loodan, et nende töö saab seal jätkuda.»

Meie linna eesõigus ning ühtlasi suur proovikivi on korraldada 2015. aastal rahvusvahelised hansapäevad. Kukk räägib ulatuslikust tööst, mis tuleb teha, et iga viljandlane hakkaks nägema võimalusi, mida rahvusvahelised hansapäevad toovad linnale ja selle kodanikele.

«Kolm aastat saame veel proovida linnapildi ja päevade sisu mudeleid, et võiksime suursündmusel pakkuda parimat nii siinsele rahvale kui külalistele.»

Lugemine on oskus

Töö pakub Jaanus Kukele kokkupuuteid paljude valdkondadega, olgu siis kunsti, teatri, muusika või ajalooga, ja need kõik haakuvad tema huvidega.

Kultuurimaja direktor on sunnitud tõdema, et tal polegi hobisid. Lugemist ta nende hulka ei arva, vaid nimetab oskuseks ja vajaduseks. Samuti meeldib talle võõras linnas avasilmi arhitektuuri imetleda. «On hulk asju, mis kuuluvad mu maailmapilti, aga ma ei pea neid hobideks.»

Esimese klassi juntsuna tehtud rahvatantsusammud on ununenud, koorilaulukogemus tipneb punklaulupidudel jauramisega... Kas siinsed tantsu- ja koorijuhid suudavad mehe ära rääkida?

Kukk lausub muheldes, et seni on teda naljaga pooleks Seasaare näitemängu seltsi kutsutud. Pidades end kõigele uuele vastuvõtlikuks, kinnitab juht end olevat avatud kõigile pakkumistele.

Koolipõlves tipptasemel ujumisega tegelnud Jaanus Kukk meenutab, et vanemad lasksid tal kasvada omasoodu, ent püüdsid tema valikuid siiski kindlal käel suunata. Poeg valmistas neile väikese pettumuse, kui ei astunudki pärast sõjaväge ülikooli arstiteaduskonda, vaid hakkas hoopis pedagoogikaülikoolis kultuurikorraldust ja näitekunsti tudee­rima.

Nõukogude sõjavägi sisustas noormehe elust kaks aastat, esialgu Moskva lähedal Kalugas ja hiljem Leningradi külje all. Raadioluure väeosas teeninud Jaanus Kukk lahendas militaarmüsteeriumi paar kuud pärast sõjaväkke minekut endamisi järgmiselt: olen sattunud mängu, milles kõik on ühtemoodi riides ja tegutsevad kehtestatud reeglite järgi. «Pärast seda muutus teenistus mulle märksa lihtsamaks,» tõdeb ta.

Sõjaväes saadud keelepraktikat, toimetulekuoskust ja arusaamist, et elada on võimalik ka nigelates tingimustes, peab Kukk nende kahe aasta parimaks osaks, kuid leiab, et seda aega oleks saanud arenguks ka paremini kasutada.

Jaanus Kukk on tänapäevainimene. Tal ei jää kooli lõpetamise ja pensionile mineku vahele piltlikult öeldes ainsat ühes asutuses veedetud neljakümneaastast tööpäeva. Uudishimust aetuna tahab ta katsuda rammu teele sattuvate proovikividega.

Alati kõik ei õnnestu ja siis tuleb lahkuda. «Kandideerinud olen Vanemuisesse ja Viljandi kultuurimaja juhiks, teistesse kohtadesse on mind kutsutud,» ütleb ta.

Uus töökoht või ülesanne muudab isiksust. Ja ehkki väikelinn kipub pealinnast tulnut esialgu altkulmu põrnitsema, kinnitab Kukk, et pole tulnud siia nalja tegema, ning rõhutab, et kultuurimaja pole pelgalt käputäie inimeste töökoht, vaid kõigile tegevuseks ja eneseteostuseks mõeldud paik.

Uuel nädalal annab rong pealinnas jälle vilet ja toob Jaanus KukeViljandisse tagasi.