Viljandi parun pani aluse Eesti eralennundusele

Ungern-Stenbergi sportlennuk — monoplaan Viljandi lennuväljal lennukuuri ees aastal 1933 või 1934. Foto: Viljandi muuseumi fotoarhiiv

Eesti Televisiooni saatesarjas «Aja vaod» mainiti muu hulgas, et linnapea August Maramaa ametiajal (1927—1939) arendati Viljandis eralennundust ning Viljandi oli tol ajal lausa Eesti lennunduse pealinn.

Kahjuks jäeti mainimata, et selle tegevuse võtmeisik oli Viljandi parun Heinz von Ungern-Sternberg. Parunist ja teistest tol ajal Viljandis tegutsenud lenduritest on juttu ka raamatus «Põhjakotkad» (2011).

Samal teemal ilmus 2009. aasta 24. oktoobril «Sakalas» Margus Haava artikkel «Vana tehasehoone lennukas minevik». Käesolev kirjutis tugineb paruni teenistuses olnud Raudna vallast pärit Villem Ilusa kirjapandud mälestustele ning täiendab ja ilmestab eespool mainitud materjale.

Õhuasjanduse ühing

Linnapea August Maramaa ja Õhuasjanduse Ühingu eestvõttel korraldati 1932. aasta kevadtalvel Viljandis eralennunduse arendamiseks Eesti kaitseväe lennueskadrilli propagandaüritus. Villem Ilus kirjutab: «Lennukid maandusivad Viljandi järve jääle. Kui lennukid olid juba rivis (oli vist 9 lennukit), siis tormas linnast niipalju inimesi järvele uudistama, et jää vajus nõgusaks ning vesi tungis jääle. Kui seda märgati, hakati inimesi kaldale ajama, ehkki aremad juba ise panid plagama. Mina aremate killas polnud ja jäin lennukite juurde. Lennukitega ühes lendas siia ka kindral Tõrvand, kes pidas rahvale propakandakõne eralennunduse arendamiseks Eestis.»

Ühingu juhatuse esimeheks sai linnapea, aga mõjukas ja rahakas juhatuse liige oli parun Ungern-Sternberg. Parunil olid Saksamaalt ostetud mootorlennuk Klemm ja Tallinna Õhuasjanduse Ühingus 1932. aastal korraldatud mootorlennukursustelt saadud lenduritunnistus ning ta hakkas Viljandi taevas lendama.

Villem Ilusa teada oli parun Eestis esimene eralennuki omanik. Ühingu algatusel oli Riia maantee äärsele endisele mõisapõllule rajatud lennuväli ja angaar.

Muu tegevuse seas korraldas ühing Viljandis purilennukursused. Villemil, toona 20-aastasel vaesel, aga seiklushimulisel maapoisil, oli ka kange tahtmine osaleda, aga raha ei jätkunud. Osavõtumaks oli 30 krooni. Talle tuli vastu parun, kes oli ühingu laekur, ning ta pääses kursustele. Need algasid 1933. aasta sügisel. Viljandist ja teistest linnadest tulid kohale 20 noormeest ja üks neiu. Kursuslaste hulgas oli ka tuntud Eesti lenduri ja lennundustegelase Rein Porro isa.

Et ühingul polnud õppuste korraldamiseks purilennukeid ehk plaanereid, pidid kursandid need ise ehitama. Parun andis nende kasutada oma mehaanikatöökoja ja muretses enda kulul materjalid. Tema ja kolm varem palgatud vanemat meistrit juhendasid ehitamist. Ehitati kaks Jakobsi tüüpi üheistmelist õppeplaanerit.

Purilennunduse teooriat õpetasid paruni kälimees Ulrich Brasche ja Viljandi noormees Leo Vellema, kes olid juba eelmisel aastal paruni kulul Saksamaal purilennundust õppinud.

Plaanerite ehitamine kestis peaaegu kolm kuud. 1934. aasta kevadtalvel algasid Leo Vellema juhendamisel õppelennud. Neid tehti järve kaldaveerult, peamiselt Närska mäelt alla jääle. Plaaner lennutati õhku kummiköiega.

Lõpueksam oli 1934. aasta märtsis ning lõpetanutele anti A-liigi purilenduri diplom. Viljandi poistest said selle Albert Hillep, Villem Ilus, Peeter Järvekülg ja Olev Kukk ning neiu Velda Keerats. Ilusa teada oli Keerats Eesti esimene nais­purilendur.

Rikas mees

Villem Ilusa arvates oli parun Viljandi rikkaim mees. Kuigi mõisad 1919. aasta maareformiga võõrandati, jäeti enamik Viljandi mõisa hooneid (välja arvatud uus häärber) ja linnalähedane saeveski Ungern-Sternbergi perekonnale.

Parunile kuulusid linnas ka kaks elumaja ja Viljandimaal paar talukohta. Vabadussõjas Balti pataljoni ridades võitlemise eest oli Ungern-Sternberg saanud ühtlasi Viljandi vallas Tusti karjamõisa südame, kus oli ka saeveski. Linnas oli tal veel õllevabrik, aga selle müüs ta enne lennundusse sukeldumist Tartu firmale A. Le Coq.  

Majandussõitudeks oli parun soetanud veoauto Willis ja perekonnasõitudeks luksusliku sõiduauto Mormon. Talle kuulunud mõisa hooned asusid lossimägede jalamil Valuoja kaldal, praeguse Hariduse ja Talli tänava ristmiku piirkonnas. Seal paiknes ka lennukitehas.

Üldiselt teati parunit kui eestimeelset meest. «Eesti Päevaleht» kirjutab 15. augustil 1931: «Ta on sakslane, kuid tundub täiesti eestlasena.»

Villem Ilus on Ungern-Stern­bergi kirjeldanud nii: «Välimuselt on ta keskmist kasvu, ümariku kerega, suure tagumikuga ja jämedate lühikesevõitu jalasäärtega, aga suhteliselt suure peaga. Ainukesena balti parunit meenutav oli kongus nina, mille peale toetusid prillid.

Suvisel ajal käis ta igal pool palja peaga, triiksärgi väel ilma lipsuta, jalas ümber suure tagumiku pingul golfipüksid. Talvel külmaga kandis karusnahkseid lendurisaapaid ja pikka pruuni nahkmantlit, peas soe lendurimüts (slemm). Kunagi ma ei märganud, et ta oleks ägestunud või tasakaalu kaotanud. Ta oli peaaegu marukarsklane ning mittesuitsetaja.

Paruni nõrkuseks, kui seda nii saab nimetada, oli huvi võeraste naiste — tütarlaste suhtes (oma naise kõrvalt). Maias oli ta ka söögi suhtes; linnas kõndides oli tal ühes taskus šokolaaditahvel ja teises jupp head suitsuvorsti, mida ta vaheldumisi sõi.

Meile võerastav komme oli tal vestluses, kas või baltisaksa daamidega, oma kõhu-puhistuste kärarikas leevendamine (peeretamine). Saksamaal pidavat see olema laialt levinud. Parun oli abielus Tarvastu paruni tütre Helgaga, neil oli kaks last ja elasid endises mõisale kuulunud majas Mõisa teel.

Viljandi parun oli see mees, kes aitas oma rikkuse ja fanaatilise lendamishuviga panna just Viljandis aluse Eesti eralennundusele.»

Paruni teenistuses

Ungern-Sternberg pakkus kursused lõpetanud Viljandi poistele lennukite ehitamise ja remontimise ning autoremondi ja muud tööd. Nii ei pidanud Villem Ilus minema kraavihalliks või talusulaseks, vaid sai aastateks teenistust Viljandi paruni juures.

Tänu tema soosingule võis tehnikahuviline maapoiss Tallinnas läbi teha mootorlenduri kursused ja Viljandis jõuvankrijuhi kursused. Kui parun loobus uute lennukite ehitamisest, jäi Villem tema teenistusse autojuhina. Ungern-Sternberg lahkus Saksamaale 1939. aastal. Raamatu «Põhjakotkad» andmetel hukkus ta 1945. aastal lahingus.

Mehaanikatöökojas oli poistel esimene suurem töö bussi kere ehitamine. 1933. aastal, kui paruni esimene mootorlennuk oli saanud maandudes tublisti kannatada, hakkasid nad ehitama uut kaheistmelist mootorlennukit ehk monoplaani.

Ehitust juhendas Saksamaalt palgatud lennundusinsener Karl Lemm. Paraku oli selle lennuki saatus kurb: seda käidi mitu korda Tallinnas riiklikule tehnilisele komisjonile näitamas, kuid lennuluba ei saadud.

Villem Ilus kirjutab: «Tallinnasse tehnilise komisjoni ette lendas parun ühes insener Lemmiga. Kui nad tagasi jõudsivad, oli parun morn ja kirus, et komisjoni insenerid olid norivalt otsinud ning leidnud olematuid pisi-vigasid ja polevat lennukit vastu võtnud. Nii nad käisid veel mitu korda Tallinnas komisjoni ees.

Järjekordselt Tallinna-reisilt 12. juunil 1934 tagasi lennates jäid nad pimeda peale ja maandumisel takerdus lennuk Riia maantee äärse telefoniliini traatidesse ja purunes. Parun sai kergeid vigastusi, aga insener Lemm suri hiljem haiglas. Peale seda õnnetust võeti parunilt ära lennuri tunnistus, kuna nad startisid Tallinna lennuväljalt omavoliliselt. Seda lennukit parun enam ei taastanud, kuid lasi korda teha oma esimese lennuki «Klemm» ja müüs selle lendur Ulrich Braschile.»  

Töö kõrvalt korraldas Ungern-Sternberg poistele purilennutreeninguid ja teisi lennundusüritusi. Kevadel või suvel, kui Viljandi järv oli jäävaba, käisid nad lendamas mujal, näiteks Laiuse Vooremäel või Otepää kandis Arula mäel. Selleks said poisid tasuta kasutada paruni veoautot.

Organiseeriti ka lihtsalt lõbusõite mõne järve või jõe äärde, kus sai supelda ja lõbusalt aega veeta. Vahel tuli parun kaasa, kuid alati üksi, ilma pereta. Poistel olid kaasas pruudid ja mõnikord organiseeriti ka parunile tütarlaps.

Huvitava reisi tegi Ungern-Sternberg 1935. aastal Varssavi lennundusnäitusele. Poistele läks see maksma ainult 30 krooni ehk umbes ühe kuu töötasu.