Euroopa Liidu abiraha võimaldab äriinimestel käsile võtta projekte, millest muidu jaks üle ei käi, kuid majanduskriis on muutnud omafinantseeringu leidmise varasemast raskemaks.
Omaosaluse puudumine võib nurjata eurotoetuse saamise
6. veebruar 2009, 14:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paistu vallas Kondil tegutsev osaühing Männiku Metsatalu on põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) vahendusel euroraha saanud juba kahel korral. Esimesel juhul kasutas ta 337 000 krooni käsitööaida rajamiseks, praegu aga valmib seminarimaja, mille tarbeks andis PRIA 1 564 660 krooni. Mõlema ehituse jaoks tuli turismitalul kohustusliku omaosalusena juurde panna umbes pool summast.
«Ilma toetuseta poleks me kindlasti selles mahus investeerida saanud, sest endal nii palju vaba raha pole,» tõdes osaühingu omanik Siim Sillamaa abi vajalikkust. «Tagatisi laenu saamiseks meil ilmselt küll jaguks, aga panga orjamine läheks liiga kalliks.»
Sillamaal, kes «Äripäeva» andmetel on 283 miljoni kroonise varandusega Eesti rikkuselt 134. inimene, polnud vaja pangalaenu ka omafinantseeringu katmiseks. Raha liikumise ajastamisega tuli aga temalgi tublisti vaeva näha, sest PRIA maksab toetuse välja alles pärast tööde valmimist või vara soetamist ning seetõttu peab ettevõtja kogu vajamineva raha esmalt ise leidma.
«Õnneks pakub PRIA võimalust, et investeering jaotatakse järkudeks ja iga etapi valmimise järel makstakse osa rahast välja,» rääkis Sillamaa. «Seda oleme seminarimaja puhul ka kasutanud. Lisaks arvestasime käibemaksu tagastusega, leppisime ehitajaga kokku veidi hilisema maksetähtaja ning venitasime sedasi rahavoo kokku.»
Toetusest äraütlejaid veel pole
Siim Sillamaa sõnul on taotluspaberite täitmine tüütu ja vajab näpuga järjeajamist, kuid mängus olevad summad tasuvad vaeva ära.
«Muidugi peab olema teada omafinantseeringu allikas,» lisas ta. «Kui endal üldse raha ei ole, pole mõtet hakata taotlust kirjutamagi, sest laenu saada on raske.»
Seda, et pangad on laenuandmisele pidurit tõmmanud, kuuleb äriringkondadelt sageli. Pankurid omakorda väidavad, et ettevõtjad ei kipugi laenu küsima.
Mitu eurotoetusi jagavat asutust on seetõttu asunud välja töötama abinõusid, mis omafinantseeringu või käibevahendite leidmise kergemaks teeks. Näiteks pakutakse laenudele lisatagatisi ning kaalutakse võimalust, et riik hakkab eurotoetustega investeeringute omaosaluse tarbeks ise laenama, kui pangad seda enam ei tee. Samas pole teada, kui vajalik säärane abi üldse on.
«Omafinantseeringu puudusest ja laenude mittesaamisest on palju räägitud, kuid kuludokumentide esitamine on endiselt intensiivne ja arvud taotluste vähenemise märke ei näita,» kõneles PRIA teabeosakonna peaspetsialist Ene Tulp. «Seega saab vastata ainult juttude alusel.»
Tema on kuulnud, et pangad pole nõustunud finantseerima näiteks kalleid robotitega lautu ning ettevõtjad on pidanud seetõttu kavandatud tehnoloogia tagasihoidlikumaga asendama. Samuti on teada, et osa maaparandusprojekte võib jääda pankade keeldumise tõttu ellu viimata.
«Aga need on praegu alles kuuldused, sest loobumisavaldusi pole meile tulnud,» toonitas Tulp. «Toetuse saajatel on investeeringu tegemiseks alates määramise otsusest aega kaks aastat ja seega ei pea nad ka kiirelt otsustama.»
Laenu küsitakse ja antakse
Swedbanki Viljandi kontori juhataja Indrek Aasna ütles, et ehkki laenutingimused on viimasel ajal karmimaks läinud, pole rahakraane kinni keeratud. Küll aga vaeb pank iga juhtumit hoolega ning analüüsib, kas raha küsival firmal on turg ja maksevõime ka aasta pärast alles, kuidas tema majandusharul tervikuna läheb ning mil moel ta seni kohustustega toime on tulnud.
Aasna tõdes, et ehkki mõni sektor, näiteks kinnisvaraarendus, ehitus ja majutus, on teistest riskantsem, leidub selleski eluvõimelisi ettevõtteid, kes laenu saavad. «Ja laenu ka võetakse. Konkurentsivõimelised ettevõtted, keda kohe esimeste raskuste peale pankrotti ei lasta, tahavad investeerida efektiivsuse suurendamisse.»
Kui mõne aja eest püüti tõhusust tõsta eeskätt selleks, et nappivat tööjõudu vähem kuluks, siis nüüd üritatakse selle abil toodangut odavamaks muuta.
«Aasta tagasi oli võimalik ka ebaefektiivselt toota, sest hinnad oli kõrged. Nüüd aga tuleb klientide hoidmiseks mõni masin välja vahetada, et oleks võimalik hinda alla lasta,» märkis Aasna.
Eelmise aasta kehvast saagist hoolimata on tema andmetel agaraimad rahaküsijad põllumehed, kes moodsat tehnikat vajavad. Samuti tunnevad laenamise vastu huvi suured tootmisettevõtted.
Aasna jutu järgi on Euroopa Liidu toetustele omafinantseeringut otsivad äriühingud laenu saamisel mõnes mõttes eelisseisus, sest tänu abile on nende projektid tasuvamad. Plussiks on kindlasti ka toetusi jagavate asutuste käendus, ent positiivset laenuotsust see iseenesest veel ei taga.
«KredEx, Ettevõtluse Arendamise sihtasutus ja teised garanteerijad vaatavad ju samuti iga projekti individuaalselt nagu meie ning käendavad neid kvaliteedist lähtudes eri mahus. Kõik ei saa laenule maksimaalset 70-protsendilist garantiid, see võib olla ka ainult 10 protsenti,» rääkis Aasna.