Eesti eakaim tsiklitaltsutaja kogub sõjaväe mootorrattaid

Heino Reinjärv Foto: Elmo Riig / Sakala

Suure-Jaani lähistel Taevere külas Väljaotsa talus elava Heino Reinjärve suurim kirg on vanad mootorrattad. Nendega viis teda kokku Teine maailmasõda.

12. veebruaril 81. sünnipäeva tähistav Reinjärv ütleb, et kiindumus tsiklite vastu on nagu paha haigus: see ei hooli vanusest, võib tabada ootamatult ja sellest terveks saamise lootust pole.

Tema on Eesti vanatehnika üritustel juba pikki aastaid olnud eakaim osavõtja, kellele on alati usaldatud lipuheiskamise au.

«Ma ei jäta vahele ühtki uunikumiüritust — teisi minuealisi hulle ju pole, aga vanimale osavõtjale antav karikas tuleb koju tuua,» räägib ta.

Tsikkel on igapäevane abimees

Ka oma igapäevasõite teeb Heino Reinjärv tsikliga.

«Viimasel ajal sõidan kõige rohkem 1949. aasta BMW R-35-ga. Trügin sellega läbi ka paksust lumest,» lausub ta. «Ükskord jõulupühade ajal ütles teleriantenn üles. Läksin Suure-Jaani uue järele. Sain selle sealt kätte, ajasin paeltega selga ja veeresin koju tagasi. Võisin ilusti jälle telekat vaadata.»

Mees ütleb uhkelt, et käis omal ajal kaherattalisega nii Riias, Tartus kui

Peterburis.

«Vene ajal sai kõikjale sõidetud, vaatamata ilmale ja sellele, et polnud mingit varustust. Tõmbasin lihtsalt dressipükstele presenttunked peale. Nüüd on kõik olemas — mis niimoodi viga sõita,» kõneleb ta.

Reinjärv meenutab ka üht hiljutist õnnetut lugu: «Paar kuud tagasi läksin oma mutiga Suure-Jaani. Minnes oli tee hea, aga vahepeal sõitsid sõnnikuveo traktorid pinnase libedaks. Tagasiteel käisime ühel kallakul kummuli. Naine sai omajagu põrutada ja kuigi röntgenis luumurde ei tuvastatud, ütles ta, et tema enam tsikli selga ei istu.»

Tõelist tsiklimeest niisugune asi verest välja ei löö. «Mina sõidan ikka edasi,» sõnab ta.

Lemmikmark on Zündapp

Väljaotsa talus on viis vana Zündappi ja kaks BMW-d, kuuri all seisab ka Jawa. Peremees osutab külgkorviga 1944. aasta maastikumootorrattale Zündapp KS 750.

«Sakslased tegid selle sõjas kasutamiseks. Kolonnis pidi see sõitma kolme-, maanteel aga vähemalt 90-kilomeetrise tunnikiirusega. Koormat jaksasid need masinad turjale võtta 500 kilogrammi ja nendega veeti isegi kergeid tankitõrjekahureid.»

Kui Reinjärv seda tsiklit soolorattana inspektsioonis registreerimas käis, oli inspektor küsinud, kas ta seda käima ka on pannud. «Ütlesin, et pole julgenud. Raske riist — mine tea, äkki pühib niimoodi minema, et minust jääb märg plekk seinale.»

Selle peale oli inspektor pead vangutanud ja öelnud, et tõsi küll. «Tegelikult olin ma muidugi sellega sõitnud. Ei julgenud lihtsalt öelda,» muheleb Reinjärv.

Aja jooksul on talle teisigi tsikleid pakutud, ent peale sõjas kuulsust kogunud Saksa rataste pole ta oma kogusse muid marke tahtnud.

Reinjärve Zündappide kollektsiooni peavad asjatundjad Eesti parimaks. Alguse sai see 1960. aastal, mil tal õnnestus Vene IŽ osta ja see kiirelt Saksa 1938. aasta Zündapp K 800 vastu vahetada.

«Zündapp hakkas mulle meeldima. Ta on omapärase konstruktsiooni ja ilusa disainiga,» räägib Reinjärv.

Kui too esimene ratas oli ostes enam-vähem sõidukorras, siis ajapikku soetatud muud masinad on ta ise juppidest kokku pannud.

Reinjärve garaažis on trei-, frees- ja puurpink ning neid, kes tema meistrikätt vajavad, voorib Väljaotsale alatasa.

«Võõrast tööd on palju — sõbrad ei anna asu. Enno Öövel käis siin ja tellis vanale Mercedesele käändtelje poldi. Tegin valmis, aga nüüd ei tule ta, kurinahk, sellele järele. Jalus mul siin,» kurdab ta poolmuigamisi.

Pisik jäi külge Saksamaalt

Esimene tõsisem kokkupuude tsiklitega oli Heino Reinjärvel 1943. aastal, mil ta 15-aastase poisina Saksamaale sattus.

«Noortele korraldati huvireis. Näidati muuseume ja lõpuks viidi meid maa-alusesse elektrijaama. Minule oli elektrihaigus sisse kodeeritud. Imetlesin, kuidas generaatoril harjad sädelesid ja mõnusa surinaga sahisesid. Uurisin seal kõike nii, et üks sakslane koputas mulle õlale ja ütles, et ärgu ma mingu nii ligidale. Küsis, miks ma sedasi vahin. Vastasin, et huvitav on.»

Nõnda kutsuti poiss Saksa sõjaväekooli mootoriasjandust õppima. «Anti varustus ja tööriided. Olid praktika- ja teooriatunnid. Töökojas tuli igasugust värki lammutada ja jälle kokku panna, niikaua kui suutsid seda teha kinnisilmi. Ühtlasi sain mootorratta- ja autojuhiloa.»

Kevadeks saadeti noormees Leetu. «Mulle anti uus veomasin, laaditi koorem laskemoona peale ja see tuli viia Narva rindele. Töö tehtud, lasti mind vahepeal koju. Siis aga tuli venelaste rinne järele ja nii jäin ma maha.»

Rängad kuud Patarei vanglas

Heino Reinjärve Saksa sõjaväkke kuulumisest ei teadnud keegi midagi. «Ma ei iitsatanud sellest ühelegi hingele,» ütleb ta.

Vangilaagrist see teda ometi ei päästnud. 1944. aasta novembris tuli Reinjärvede tallu varjule tema koolivend, kes oli Paide komsomolisekretäri maha lasknud.

«Meie ei teadnud tapmisest midagi. Järgmisel hommikul olid aga vasjad kohal. Meil võeti ka kraest kinni ja... minekut. Minu pahandus oli see, et mul oli Saksa karabiin voodi põhjas — tollal oli ju segane aeg ja kunagi ei teadnud, millal röövlid uksest sisse tulevad,» pajatab Heino Reinjärv.

Eeluurimise all oli noormees Tallinnas Patarei vanglas.

«Kambrisse, kus Eesti ajal oli ette nähtud hoida 26 inimest, topiti peaaegu sada meest. Magades keerasime korraga külge,» meenutab Reinjärv.

«Magasin üheksa kuud põrandal — kellegi asi polnud, mida sa endale peale võtad ja kuidas hakkama saad,» lisab ta.

Kehvad tingimused ja vähene söök tegid mehe nõrgaks ja ta haigestus verisesse kõhutõppe.

«Kui haiglasse jõudsin, olin äärmiselt kõhn — kaalusin alla 40 kilo. Üks venelannast arst turgutas mind kivikõvade kuivikutega. Pistis kaks tükki pihku ning ütles, et leotagu ma neid suus ja ärgu muud midagi söögu, siis paranen ära. Ja tõesti, tervenesin pikkamööda.»

Elu külmal maal

Varsti saadeti Heino Reinjärv rongiga Siberisse.

«Seal sai vanadest jopedest õmmeldud sukad ja autokummidest tehtud saapad. Talvel olid ilmad väga külmad, vahel oli isegi rohkem kui 40 miinuskraadi. Tööd tuli siiski kogu aeg teha,» jutustab ta.

Kraavi kaevates jäi mees väga nõrgaks ning sattus mitmeks kuuks laatsaretti. Sealt värvati ta tööle laborisse katsetes kasutatavate merisigade ja jäneste toitjaks ning pärmivee keetjaks.

«Labori juht, kikkhabemega, professori moodi kasahh soovitas mul seda paksu vedelikku juua. Mõne kuu pärast olin 90 kilo raske. Noore poisi kohta olin päris turjakas ja jõudu oli ka. Siis tekkis mul konflikt ühe korpuse ülemaga, kes seisis toidujagamise leti taga. Kui oma rusikaga tollele lõua alla toetasin, siis üle leti ta lendas. Nii oli mu hea põli läbi.»

Järgmistel aastatel viibis Reinjärv söeplatvormidel, metsalaagris ja raudtee ehitusel. Kõige karmima kogemusena nimetab ta aega, mil pidi koos kriminaalkaristuse saanud pättidega sillaehitusel töötama.

«Seal oli kord väga hull. Alatasa tuli end noaga relvastatud röövlite vastu kaitsta. Võitluses poliitiliste ja kriminaalvangide vahel sai mehi surma mõlemalt poolt.»

Viimastel Siberi-aastatel õnnestus Reinjärvel teha elektrikutööd, milles ta oli väga hinnatud.

«Enne metsalaagrist lahkumist veenis sakslasest ülemus mind sinna elektrikuks jääma. Lubas maksta inseneripalka. Ma ei saanud temaga aga eriti hästi läbi ja ütlesin, et ennem lähen Eestisse vankriga kuivanud sitta vedama kui talle sinna inseneriks jään,» kõneleb ta.

Pole kunagi käed rüpes istunud

 Kui Heino Reinjärv 1955. aastal Eestisse naasis, ei mäletanud ta enam isegi oma kodust aadressi ja tema eesti keel oli väga vigaseks muutunud. «Keegi ei tundnud mind siin äragi,» nendib ta.

Mõnda aega oli mees Tallinna trammivalitsuses elektrikuametis. Järgnesid tööaastad Kehra paberivabrikus ja Terase metallitööstuses.

«Suure-Jaani lähistele kolisin 1983. aastal. Esimene abielu oli selleks ajaks lagunenud,» meenutab ta.

Algul oli ta treialina ametis Paala kolhoosi ja hiljem Lõhavere töökojas. «Lõhaveres olid mul suurepärased töötingimused: minu käsutuses olid treiruum ja sepikoda.»

Kuigi pärast Eesti taasiseseisvumist jäi Heino Reinjärv pensionile, pole ta ettevõtliku mehena käed rüpes istuma jäänud. Teenustööde tegemise ja vanatehnika harrastuse kõrvalt on ta valmis meisterdanud elektrit tootva tuuliku.

«Tiivalauad ja turbiin on olemas, aga paraku on kaadervärk nii suur, et ma pole leidnud meest, kes seda koos 20 meetri kõrguse mastiga üles tõsta suudaks,» räägib Reinjärv ning avaldab lootust, et ühel päeval saab tema unistus siiski teoks. «Selle tuulikuga saaksin maja kütmiseks ja oma tarbeks elektrit. Paneksin sellele järele generaatori või kompressori ja kui väga marutama hakkab, siis mõlemad.»