Meil üsna vähe tuntud autori Joe Hilli esimene eestindus «Südamekujuline karp» on moodne õudusromaan, mis vastab ometi kõigile selle žanri klassikalistele kaanonitele.
Ülikond kummitusega
Veel paarkümmend aastat tagasi peeti gastronoomilisi mõnusid tõotavaid eneseabi- ja kokaraamatuid üldjuhul naistekirjanduseks, õudusjutte seevastu meeste pärusmaaks.
Pole päris kindel, kas niisugune määratlemine on ajaproovile vastu pidanud. Igal juhul ilmub õuduskirjanduse esindajaid eesti keeles kahetsusväärselt vähe, justkui oleks üks põhjusi selles, et just naised moodustavad lugejaskonna enamuse.
Sestap ongi moodne ja hästi kirjutatud teos lookas raamaturiiulitel teretulnud vaheldus.
«Südamekujulise karbi» peategelane on pensionil 54-aastane endine heavy metal rokkstaar Jude, kelle prototüübiks võib vähemalt mingil määral pidada Pimeduse Printsiks tituleeritud Ozzy Osbourne’i.
Hoolimata sellest et osa Jude’i kunagise pundi liikmeid on manala teele läinud, pole teda unustatud. Omal ajal isegi Led Zeppelini soojendanud artisti mängitavad endiselt raadiojaamad, kus enamik bände on saanud nimed surmavate haiguste või laiba lagunemisastmete järgi.
Jõudeelu nautiva Jude’i erakollektsioonis leidub muu hulgas XVI sajandi talupoja kolju, millesse on deemonite väljalaskmiseks auk puuritud. Tal on ka XIX sajandi algusest pärit jäik ja kulunud poomisnöör, kannibali kokaraamat ning üks ehtne mehhiko päritolu surmafilm.
Nii on tal keeruline vastu panna ka internetioksjonilt leitud pakkumisele, et müüa on kuue nädala eest surnud spiritualisti ehtne vaim.
Ühel pühapäeva hommikul toobki kuller Jude’ile musta läikiva südamekujulise karbi, milles on sees vanaaegne must ülikond.
Kui õudusromaani ülesanne on inimest vapustada, kohutada või vastumeelsust tekitada, siis viirastus-thriller «Südamekujuline karp» seda kõike tõepoolest ka teeb. Efektne ja metsik, piisava annuse veidi nihkes huumorimeelega reaalsuse ja tõelisuseks saava fantaasiamaailma vahel balansseeriv teos on selle žanri austajatele tõeline maiuspala.