August Kitzberg: nutsin matusepäeval Jakobsoni haua juures kui hull laps

Carl Robert Jakobson. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik August Kitzberg oli omal ajal Carl Robert Jakobsoni toetaja ja oma "vana "tuuletallaja"" mälestustes talle pühendanud terve peatüki, milles on juttu Jakobsoni matustest. Mäletatavasti möödub täna Sakala asutaja surmast 141 aastat.

August Kitzberg (eluaastad 1855–1927) töötas Eeesti Entsüklopeedia andmetel 1872. aastal Pöögles vallakirjutaja abilisena, aastast 1873 Pornusel ja mujal kohtukirjutajana, hiljem Karksis, Pollis ja mitmes teises Mulgimaa vallas vallakirjutajana. 1893. aastal tuli tal vene keele oskamatuse tõttu kirjutajaametist lahkuda. Ta töötas lühikest aega Viljandi Põllumeeste Seltsi ökonoomina ning tegutses hiljemi Kuramaal ja Riias, kust lõpuks siirdus Tartu.

26. juulil 1841 Tartus sündinud ühiskonnategelane, publitsist ja kirjanik, Carl Robert Jakobson hakkas ajalehte Sakala välja andma 1878. aastal Viljandis. Tema tähtsamad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. 1881. aastal valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks ning ta oli ka Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi president.

1882. aasta kevadtalvel haigestus Jakobson kopsupõletikku. Vikipeedia andmeil olid eestlased kahtlustanud arsti isegi tapmises, pidades imelikuks nii suure tugeva terve mehe loomulikku surma. Jakobson suri oma kodutalus Kurgjal sama aasta 19. märtsil ja on maetud Kurgjale perekonnakalmistule.

Carl Robert Jakobsoni matused Kurgjal. Foto: Reinhold Sachker

Jakobsoni surma-aastapäeva ja peatse Sakala ilmumise tähtpäeva puhul trükime ära peatüki "C. R. Jakobson" Kitzbergi 1925. aastal ilmunud raamatust "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlvemälestused".

Sel ajal, minu Morna päevil, pääsis Jakobsoni "Sakala" ilmuma. Ah, missuguse igatsusega oli teda oodatud ja missuguse vaimustusega võeti ta vastu. Kui kaks inimest kokku juhtusid, ei olnud sääl muust juttu kui Jakobsonist ja "Sakalast". Inimesed läksid kodust, et üksteisega kokku saada ja Jakobsoni ja "Sakala" üle kõnelda; kus juba kaks olid, sinna kogus ka teisi, – majadesse ja maanteele kogus inimesi salka, et Jakobsonist rääkida, end temast vaimustada. Nagu meil keegi aastatest 1905 ja 1917–1919 õiget ja täielikku pilti ja ülevaadet anda ei saa, nii ei saa seda ka keegi anda "Sakala" ilmumise aastast – kõrgelt käisid lained. Kõik oli ju selle järele, et see meile oli kui ilmutus. Leht ise – juba oma välise kuju, suuruse, paberi, hää trüki poolest, see oli ju midagi seni nägematut, aristokraatlist. Esimese numbri silma saamise järele sõitsin Viljandisse, Jakobsoni nägema, ta oli ju küllalt rahva seas liikunud, aga mina ei olnud temaga kokku puutunud – sääl nägin: "Sakala" esimest nummert oli kallil karton-paberil kuldtähtedega (ülebronkseeritult) trükitud, vist küll sõpradele ja tuttavatele mälestuseks. – Missugune mees, suur, tugev, rahulik, iseteadev, habemik nagu mõni lõunamaalane, silmad sinise prilli taha peidetud; see kõik andis temale juba eemalt mingi võitva ilme. Kui kirgline pidi see mees olema, kui ta armastas ehk vihkas ja – oli ometi ühtlasi õrn ja tundelik, nagu laps – vaata tema koolilugemise raamat "Helmed."

Ei mäleta, kas oli seekord või üks teinekord pärast – kummuti päälmine laegas oli lahti, sääl oli hulk pakki seotud, aga ka nähtavasti hoolimatult sinna sisse visatud lahtist paberraha. Lukku seda laegast vist ei pandudki ja Jakob Kõrvi vastu oli Jakobsonil seesama usaldus, mis enese vastu. Et kassaraamatut ei peetud, nägin sellest: mina viisin ju ka raha ja Kõrv viskas selle kah laekasse, ainult tellimiste aadressid kirjutati üles. Nii vist läksid Jakobsonil pärast omad kui võõrad rahad käes segi ja vahetegemine oli raske. Mul oli, kui pärastisel Viljandi Põllumeeste seltsi eestseisuse liikmel, kes seltsimaja ehituse arveid lahendama pidi, sellega tegemist; lasksin selle üle väikese raamatukesegi trükkida. Minu aruanne ei ole küll, pean ütlema, midagi väärt, ma ei osanud teda teha.

Ajalehe toimetajad olid sel ajal õnnelikumas seisukorras kui nüüd, nemad kirjutasid oma lehe alles "maa ja linnarahvale" – oli ju kõik alles üksainus eesti rahvas, "töölisi" ja "klassivahesid" ei olnud. Ja veel õnnelikumas seisukorras oli Jakobson selle poolest, tema tundis oma rahvast, oli nende keskel elanud, köstrimajas üles kasvanud, Vändras talu pidanud ja vallakirjutaja olnud. Teised, pärastised, nad on oma eeleluaja koolipingil ja ülikoolis istunud ja ei või siis rahvaelu südametuksumist lähedalt ja enese ärenägemise järele tunda. Siis nüüd muidugi veel see kunstliselt üles-õhutatud klassidesse jagamine, mis seni mitte ühelegi klassile paremust ei ole toonud. Olgu siis, et rikas kehvast nüüd vähem hoolib kui enne, kui seda ühele kui teisele võiduks võib lugeda. Pääseb ehk kord kommunism võidule, siis muidugi on kõik jälle, nagu enne, üks rahvas ja ühe kübara all koos, nagu Jakobsoni ajal alles oli. Aga ma ei usu, et niisugune kokkulepe tuleb, saab ikka inimesi olema, kelle tung teiste üle valitseda enam on välja arenenud. Olgu siis, et – nagu keegi ette kuulutanud – niisugustel pääluu trepaneeritakse, ja ajukeerdudest midagi ära võetakse ja nii kõik ühesugusteks oinasteks tehakse.

Jakobson võis paremini kirjutada kui rääkida, miitingutel tema läbi ei oleks löönud. Aga tema kõnet kuulati kui ilmutust, kuis võiski see teisiti olla. Mis tema ütles, oli ju koguni midagi uut, julget. Tuleb meele, et kord ka tema silma all Viljandi Põllumeeste seltsis ("Koidus") kõnet pidasin; Jakobson tellis kohe õlut. Mina – elasin sel ajal mingit doppelelu, ühelt poolt täis luulelisi rahvuslist ilutsemist, teiselt poolt nooruslikku elulusti, elunäljaga küllalt tegemist, kui et midagi tõsiselt oleksin võtnud – kõik oli nii ütelda – käärimas, väljaklaarimata ja välja kujunemata. Nüüd oma elu bilansi tehes, pean tunnustama, et ma elus õieti üldse midagi päris tõsiselt ei ole võtnud, ammugi mitte elu ennast. Kõik oli üks rabelemine ja mängimine. Aga see ei puutu siia.

Jakobson vahest – ei olnud ka midagi muud, kui – ilutseja.

Olen küllalt sagedasti tema juures käinud, mõnikord kirjutas ta ja kutsus, kui tal mõnesuguseid asju läbirääkida oli. Seesama lugu, mis praegu ajalehtede toimetajatega: millal nad jutulkäijate pärast aega saavad lehte kirjutada, seda aru ei saa. Ja nüüd mõtelda, et Jakobsoni jutul käisid kõik temast enesest seemendatud eksalteeritud rahvuslased ja kes ei olnud seda! Rahvuslised naised ja neiud! Jakobsonil oli ka alati veini ja viinamarju kodus, teed ei joonud ta kunagi ilma rotveinita. Naisi võis Jakobson oma mehelikkusega iseäranis külge tõmmata, ka neid, kes ei olnudki rahvuslised, vaid jooksid ainult selle firma all. Sest Jakobson oli huvitav ka ilma "Sakalata".

Missuguseks tõusis veel rahva vaimustus, kui Jakobson Viljandi Põllumeeste seltsimaja hakkas ehitama, ja – nagu meil niisuguseid asju küllalt ette võetud – ei millegagi. Ja see pidi ometi kümneid tuhandeid maksma minema, mis sel ajal natuke rohkem raha oli kui nüüd. Sellest pidi saama mingisugune rahvusline palee, rahvusluse kehastus; rahvusluse keskkoht oli ju Viljandis, mitte nagu pärast, Tartus ja Tallinnas. Kuis oli siis rahvas kihamas, Jakobsoni kätte raha ja ehituse platsile materjali kokku vedamas, nagu sipelgad. Kaubi Kõrgemäe Annus Kase talus tegi tema tütar Leena Kase basaari, mis üle tuhat rubla sisse tõi, kuulmatu sissetulek pidust sel ajal. Ja kui veel nurgakivi panemisel rahvamurd mäekülge kattis, politsei Jakobsonile kõnelemise ära keelas ja ta ainult niipalju ütelda sai: kuigi tema suu sulutud – kisendavad kivid ja saavad korra veel enam kisendama. Siis kisendas rahva hing. Ainult üks näide: ehituse juure oli laudu vaja; hüüd kõlas: tooge laudu. Ja väike Pöögle vald (muidugi vend Jaan eesotsas) sai laudade ostmiseks niipalju raha kokku, et terve laudade voor, igast talust hobune, lipud pääl, läks pidulikult Viljandi poole. – Nüüd – on meil muidugi koguni teistsugused rahvuslised paleed, ka ainult vaimustuse varal üles ehitatud, ja Jakobsoni Viljandi omast – seltsimajaks oma plaani ja kõrvalise koha pärast koguni sündmatu – on koolimaja saanud.

Muidugi ei puudunud Jakobsonil vastaseid nendegi seas, kes ise rahvuslised olid. Kainemate silmas tormas Jakobson liig väga, sellele tormamisele kardeti halba lõppu. Nagu oleks kunagi midagi suurt saadud ilma tormamiseta ärateha. Iseäranis, kui tüli Hurtiga lahti läks, mis ka juba inimesed tuntavalt kahte leeri lükkas. Ma ei julge otsustada, oli Jakobsoni tegevus meile hää või halva lõpuga – saksa survele tegi ta lõpu, vene surve tõi ta lähemale ja viimane oli minu meelest õnnetum kui esimene. Aga võib olla, oli seda vene survet meie iseseisvuse mõtte õhutamiseks vaja.

Olgugi nüüd tagajärele minu reflektsioonid missugused tahes, Jakobsoni poolehoidja olin lõpuni. Näiteks ässitasin kirjameeste seltsi koosolekul, kus Hurt Jakobsonile alla jäi, ägedasti kaasa. Ja nutsin matusepäeval Jakobsoni haua juures kui hull laps, kelle silmas nüüd kõik oli otsas ja lõpetatud. – Pean aga ütlema: Jakobson suri oma au ja hiilguse suhtes õigel ajal, kui ta kauemini oleks elanud, tema päike oleks tuhmunud. Nõnda on kõikide meie juhtivate vaimudega olnud ja saab veel edaspidi olema, meis kõikides on veel liialt palju orja verd ja kadedust üksteise vastu, meie ei oska ühel meelel olla ja üksteise halba üles kaaluda hääga, upume ära arvustusse ja mahakiskumisse.

Veske, see vähem tähtsam, oli ainuke, kes meie tähtsatest meestest ausamba osaliseks sai, hauakünkal vähemasti. (Jansen küll ka, aga tema oma ei ole kuigi monumentaalne). Jakobson omas poeetlises meeles lasi enese Vändra metsa haljusesse matta. Oleks see haud teisal, kättesaadaval kohal, jõuaks ta meile ehk veel midagi ütelda ja jutlustada, saaksime seda oma lastelegi näidata. Koidula haud Kroonlinnas jääb meile kättesaamatuks igavesti. Kahju!