Õpitud amet juhatas hoopis teisele tööle

Tiina Kuusik hoiab peos riideribarulle, millest kangastelgede abil sünnivad vaibad. Temagi harrastab tööd, mida pildil teevad rahvamajas käivad Tiiu Hermiste ja Leida Nurk. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui see oleks Tiina Kuusiku teha, siis koolilapsi enam ametit valima ei sunnitaks, vaid kõigile oleks keskharidus kohustuslik. Tema ise õppis omal ajal käärimissaaduste tehnoloogiks, kuid nüüd edendab kohalikku kultuurielu Kaarli rahvamaja juhatajana.

«Keskkool peaks olema sunduslik — teismeline ju ei tea veel, mida ta tegelikult oma elus teha tahab,» põhjendab Kuusik.

Nii ei teadnud temagi, kui 16-aastaselt valitud amet viis edasi õllekeetjaks.

«Langetasin edasiõppimise otsuse elukoha järgi ja Õisu kool oli kõige lähemal. Eriala, käärimissaaduste tehnoloogia, mind muidugi ei huvitanud. Aga läks niimoodi, tuli midagi valida. Pärast lõpetamist suunati mind Saku õlletehasesse.»

Ettekirjutuse järgi pidanuks ta seal töötama kolm aastat, kuid aasta pärast tuli ta koju tagasi. «Mulle lihtsalt ei sobinud elu pealinna külje all. Õllekeetja ameti olemuse vastu mul iseenesest midagi ei olnud, ehkki see graafikuga seotud töö ja õllehais mulle ei meeldinud.»

Edasi sattus Kuusik hoopiski raamatupidajaks koduses Õisu sovhoosis. Kui sovhoos tegevuse lõpetas, tuli kümme aastat perenaise elu: algul üht, lõpuks juba nelja last kasvatades. Seejärel proovis ta järgmist ametit, õhtuse kasvataja ehk sisuliselt korravalvuri tööd Õisu ametikooli ühiselamus.

«Kui aga üle-eelmisel sügisel sai Kaarli rahvamaja juhataja Kai Kannistu parema pakkumise Karksi kultuurikeskusest, otsustasin vabanenud kohale kandideerida. Teisi huvilisi ei olnud ja vald võttis mind tööle. Praegu olen täiesti rahul. Täpsemalt öeldes rahvamaja kui sellisega. Iseendaga paraku päriselt mitte,  ma ei oska kõike,» räägib Kuusik.

Kaugemaid tööplaane tal praegu ei ole. Rahvamaja kavatseb ta juhtida seni, kuni sellega hakkama saab ja inimesed niisugust asutust vajavad.

Töökoht on Kuusikul mõnusasti kodu lähedal, vaid paarsada meetrit jalutada. Täpsuse huvides olgu öeldud, et ühel pool maanteed asub Kaarli ja teisel pool Ülemõisa, kus ta on viimased kuus aastat elanud.

Olgu tavaline või kaksikküla, aga miks on nii, et rahvamaja asub just külas, kuid mitte suuremas linnas? Miks näiteks pole seda Tallinnas või Tartus?

Tiina Kuusik vastab, et sisuliselt on neid asutusi kõikjal, lihtsalt nimetused on teised. «Suuremas kohas kipub rahvamajast kultuurikeskus saama. Seal käib ja toimetab rahvast rohkem.»

Halliste vallas on kolm rahvamaja ja üks külamaja. Viljandimaal on Kuusiku teada kokku paarkümmend kultuuri-, rahva- ja külamaja.

«Omavaheline suhtlus on sõbralik. Mida rohkem meid on, seda parem. Külad kipuvad paiknema üsna laiali ja kõigil peaks olema koht, kuhu aega veetma minna ja kus millegagi tegelda,» räägib ta.

Kaarli rahvamajas käiakse tantsimas, laulmas, näitlemas, käsitööd tegemas, sportimas. Ja loomulikult pole see kõik. Tähtpäevade puhul saab rahvamaja rentida peo tarvis või kui tuua näide argise poole pealt, siis mõned käivad rahvamajas pesu ja ennastki pesemas.

Tegevust leiavad kõik, lastest eakateni välja, ning tullakse ka kaugemalt, mitte ainult Kaarlist või Ülemõisast.

«Eeskätt rahvatantsijad on meil mööda valda laiali: Uue-Karistes, Hallistes, Päigistes, Õisus,» nendib Kuusik.

Külalisi käib rahvamaja juhataja sõnul isegi teisest riigist: Läti noored võtavad kohalikega mõõtu novusemängus.

«Aga jah, Kaarli rahvamaja on vales kohas. See peaks asuma seal, kus on rohkem inimesi — Õisus. Just lastega on raske, sest kaugemalt nad jala ei tule ja kui neid autoga ei tooda ega viida, siis bussiajad tihtipeale ei klapi. Kuigi näiteks näiteringi liikmed käivad siin Hallistest just bussiga.»

Eakate inimestega on Tiina Kuusiku sõnul omaette lugu, sest paljud neist ei taha rahvamajja tulla. Kui näiteks Viljandis on loodud vanaisade klubi, vanaemade klubi, 80+ klubi ja veel muid ühendusi, siis Kaarli kandis midagi säärast pole.

«Ma olen eakaid inimesi rahvamajja kutsunud küll, aga nad ei taha tulla,» sõnab juhataja. «Nii polegi neil siin ühtki päris oma huviringi. Päeval hakkavad telekas seebikad ja hiljem on juba väljas pime. »

Muidugi on alati ka erandeid. Kord kuus laenutab Õisu raamatukogu rahvamajas raamatuid ja see toob eeskätt just vanemad inimesed kohale. Mõni eakam on rahvamajas muudki tegevust leidnud, näiteks koob kangastelgedel.

Selle harrastusega tegeleb Kuusik aeg-ajalt ka ise. Veel võib teda kohata näiteringis ja rahvatantsijate seas.

«Praegu läheb Kaarli rahvamajal hästi,» tõdeb juhataja. «Rahvast ikkagi käib. Mõni tegutseb mitmes ringis. Ma ei olegi täpselt kokku arvanud, aga pakun, et meie rahvamaja ringides on kokku umbes 45 inimest. Kui kord kuus toimub tantsuõhtu, tuleb rohkem ja ka kaugema kandi rahvast.»

Hea meelega kutsuks Kuusik peole esinema mõne kogu Eestis tuntud artisti, aga see käiks ilmselt rahaliselt üle jõu.

«Teisalt mine tea. Ausalt öeldes pole ma kedagi veel kutsunud. Varem on siin ikka käidud küll: Anne Veski, Ivo Linna, Erich Krieger, Kuldne Trio... Viimati käis Üllar Jörberg, tema pakkus end ise välja.»

Muide, Kuusik põrmustab levinud arusaama, et maapeol kipub tihtilugu kakelungiks minema: «Olen minagi neid jutte kuulnud, aga Kaarli pidudel pole ma küll ühtki kaklust näinud. Ka siis mitte, kui nooremana ise siin peol sai käidud.»

Kaarli rahvamaja kõige parema külje pealt tõstab Tiina Kuusik esile tantsurühma Turel, kes on oma ala tegijate seas tuntud kaugemalgi. Negatiivsena nimetab ta noorte tõstespordi treeningutingimusi. Selle, rahvamaja kohta erandliku ala tarvis on hämar kelder, mis on justkui pisike variant Hollywoodi kultusfilmi «Roc­ky» esimese osa õõva tekitavast poksisaalist.

Sellest hoolimata läheb noortel tõstjatel hästi, nagu läks ka Rockyl. Pealegi ootavad neid kevadel ees paremad võimalused Halliste uues võimlas.